22.01.2024
Mõlemad Kallased olid sunnitud õpetajate nõudmisi rahuldama.
Esmaspäevast alanud Eesti õpetajate tööseisak pole ainus, Euroopa tänavad on juba nädalaid streikijaid täis, need toimuvad Saksamaal, Prantsusmaal ja mujalgi. Eesti streigi kohta kõlab kriitika nii ühelt kui teiselt poolt: valitsusmeelsed demoniseerivad seda, paljud vastasleerist omakorda arvavad, et streigikorraldus on liiga pehme ja valitsus saab seda eirata.
BNS vahendab: “Vastavalt Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) volikogu mullu 12. detsembri otsusele algab esmaspäeval haridustöötajate tähtajatu streik, kuna valitsus pole seni täitnud varem antud lubadusi töötasu tõstmise osas.
Õpetajatele on lubatud palgatõusu väga konkreetselt nii enne kui ka vahetult pärast valimisi, praegune ebamäärane olukord ei mõju positiivselt ei motivatsioonile, tööga rahulolule ega anna ka mingit kindlust edasise osas, leiavad õpetajad.
Streik hõlmab nii alus- kui üld- ja kutsehariduse asutusi. Streigil saavad osaleda kõik haridusasutuste töötajad.
Eesti Haridustöötajate Liidu esimees Reemo Voltri rääkis esmaspäeval ERR-i “Vikerhommikus”, et tõenäoliselt võib õpetajate streigis osalejate hulk kasvada üle 20 000. Praegu teadaolevalt osaleb streigis 330 kooli ja 9471 õpetajat ning koos toetusstreigis osalejaga on see arv üle 18 000.
Lisaks palgatõusule alanud aastast peab EHL ülimalt oluliseks alustada ka läbirääkimisi kollektiivlepingu sõlmimiseks, välistamaks edaspidistel aastatel sarnase situatsiooni tekkimist, mis nõuab tööseisakuga oma õiguste eest seismist. Samuti on edasistel aruteludel haridus- ja teadusministeeriumiga EHL tahe hoida fookuses ka lasteaia õpetajate palkade soetus üldhariduse õpetajate palkadega.
Eesti Haridustöötajate Liit (EHL) on Eesti suurim õpetajate ning teiste haridusala töötajate esindusorganisatsioon ja ametiühing. EHL osaleb haridusasutuste ja kohalike omavalitsuste vaheliste kokkulepete sõlmimises ning töötasu, töötingimuste jt küsimuste lahendamisel. EHL esindab õpetajaid töötasu alastel läbirääkimistel Eesti Vabariigi valitsusega.
Esmaspäeval streikima hakkavate haridustöötajate toetuseks toimub esmaspäeva hommikul Tallinnas meeleavaldus, Eesti Haridustöötajate Liit koostöös Tallinna ja Harjumaa haridustöötajate ametiühingutega korraldab meeleavalduse kell 10-11 Tallinnas Toompeal Riigikogu ees. 24. jaanuaril kell 12-13 toimub meeleavaldus Tartu raekoja platsil.”
Lisatud ühe õpetaja kommentaar sotsiaalmeedias.
“Olen täna lugenud mitme õpetajast FB-sõbra uhkelt kirjutatud postitusi selle kohta, miks nad ei streigi. See ajendas mind kirja panema, miks mina streigin.
Eelkõige streigin sellepärast, et ma ei ole rahul. Ma ei ole järjest enam rahul praeguse hariduspoliitikaga ja sellega, millise vastutusekoorma ja rollide paljususe see järjest rohkem õpetajate õlule ladunud on. Näen oma igapäevatöös kaasava hariduse probleeme ja “vilju”, näen seda, kuidas nii mõnigi kodu veeretab probleemide tekkimisel süü ja vastutuse kooli ja õpetajate kaela. Õpetaja peab märkama, mõistma, aitama, toetama, rääkima, soovitama, veenma, huvi äratama, olema õiglane kohtumõistja, ära kuulama, lohutama, haige koha peale puhuma, arvestama kõikide erivajaduste ja käitumisprobleemidega, taluma ükskõiksust, õpitud abitust, alla neelama ebaviisakusi jne. Leian, et kõik see, mida õpetajalt nõutakse ja eeldatakse, ei ole töötasu suurusega kooskõlas. Juba ammu ei ole. Jah, on muidugi ka rõõmu ja palju positiivset, mis õpetaja ametiga kaasneb, muidu ma ju seda tööd ei teeks, aga… ma olen omal nahal tundnud, mis on läbipõlemine…
Ma streigin ka sellepärast, et valitsus ähvardab täiendava palgaraha leidmiseks korrastada koolivõrku ehk siis kinni panna väikesed maakoolid. Vihale ajab! See puuduolev 10 miljonit on riigi jaoks tegelikkuses vaid kommiraha ja eelarve prognoosimise eksimissamm. Küsimus on prioriteetides ja ärgu tulgu valitsus rääkima, et meie riigi prioriteet on haridus! Kui antakse lubadus, tuleb seda ka täita, mitte valetada. Ja ei, mina ei ole valinud ühtki praegusesse koalitsiooni kuuluvat erakonda, seega ei saa mulle keegi öelda, et said ju, mis tahtsid!
Streigin, sest minu head kolleegid õpilaskodus saavad naeruväärselt väikest palka. Müts maha nende inimeste ees, sest see töö, mida nad teevad, on kordades rohkem tasu väärt!
Streigin ka seetõttu, et valutan südant õpetajate olematu järelkasvu pärast. Kui mina ükskord pensionile jääda tahan või oma vaimse tervise säilimise nimel ametit vahetada soovin, on koolil väga raske leida uut õpetajat. Millegipärast ei ole koolide uste taga juba aastaid olnud järjekorda inimestest, keda ahvatleks kolm kuud puhkust, lühikesed tööpäevad, aastast aastasse vana rasva pealt tiksumine ja juba niigi liiga kõrge palk.”