18.05.2020
Ettevõtluses on võõrtööjõud toimiv lahendus, kuid omariiklusele toob see lisaks ka palju probleeme kaasa. Pilt on illustratiivne.
Võõrtööjõu teema ei kao endiselt päevakorrast, kuid see on endiselt üheülbaliselt hetkeseisule tuginev, jättes kõrvale nii ettevõtjate tegemata töö kui ka muud sellega kaasnevad momendid.
Põllumajandusorganisatsioonid nõuavad valitsuselt välismaa põllumajandustööliste erakorralist riiki lubamist, sest vastasel korral jäävad mõne nädala pärast marjad põllule mädanema ning Eesti inimesed kodumaiste aiasaadusteta, kirjutab BNS.
Ukrainlaste kadumine on juba pikki koroonanädalaid päevateemaks olnud, kuid tundub, et põllumehed pole midagi ette võtnud, et ise kohapealt tööjõudu leida – miks muidu hala jätkub? Kas majandusmudel jääbki selliseks, lootusega, et ehk valitsus annab järele ja ise ei pea oma asju ümber sättima? Väidetavalt on veel mõni nädal aega, aga ise ei liigutata endiselt lillegi, et siinseid inimesi leida.
Miks peab riik võõrtööjõudu sisse vedama, kui endal on kohe-kohe lisandumas kümneid tuhandeid töötuid? Mingit riiklikku mõtlemist võõrtööliste sisseveos pole.
Ettevõtjaid kuulates jääb mulje, et keegi neist pole osalenud Laulvas revolutsioonis, kus üheks peamiseks eesmärgiks oli lõpetada võõrtööliste sissevedu Lasnamäedele. Mis oli keelatud NLKP Keskkomiteele, on iseseisvas riigis justkui lubatud, kuigi tagajärjed on samad.
Võõrtööjõu osas käibib mingi lihtsustatud arusaam vastastikusest kasust – ettevõtjad saavad töökäed ja arengu, ukrainlased teenistuse. Paraku aga toob see riigile ohtraid muid probleeme – sotsiaalseid, sest ukrainlased otsivad juba venekeelseid lasteaia- ja koolikohti, mis tähendab alalist siinelamist; suureneb venekeelne kogukond, mis tähendab eesti keele taandumist; ukrainlastel pole kodumaisest venevastasusest hoolimata siiski mingit põhjust siin Eestile lojaalne olla, vaid nad on pigem julgeolekuoht, eriti olukorras, kus nad võivad majanduskriisis tööta jääda, või siin putinivenelastega kisklema hakata.
Selliseid momente on palju, kuid ometigi jätkub ukrainlaste sisseveo propageerimine, sest puudu on odavad töökäed. Ükski tööandjate ja tootjate organisatsioon pole kunagi võtnud sõna oluliseimal teemal – kuidas nad näevad eestlaste kui rahvuse, tema keele ja kultuuri tulevikku, kui nad panevad kogu oma tegevuse püsti võõrtööjõule? Sest iga sisserändaja võtab põlisrahvalt hingamisruumi vähemaks. Kui ettevõtjad näevad Eestit globaalses majandussüsteemis ühe kruvikesena, siis nii öelgugi, nii teavad eestlased valikuid teha.
Kõige rumalam kogu loo juures on ettevõtjate oskamatus teiste vigadest õppida. Saksamaa on 1970. aastatest saati oma riiki tööjõuna sisse toonud 2,5 miljonit türklast ja pool miljonit kurdi, kuid juba alguses saabus paari töökätega koos 5-7 ülalpeetavat suud, mis nullib loodava väärtuse ja paneb peale maksma, ning riigis on nüüd hiigelkogukond, kes elab kaasa Erdoganile või opositsioonilisele Gülenile, ning kakleb tänavatel kurdidega. Kas meile on tõesti sellist arengut vaja, seda vene-ukraina võtmes?
Pandeemiast tingitud majanduskriis annab võimaluse ennast läbi raskuste ümber orienteerida, kuid Eesti ettevõtjad tahavad endist moodi jätkata. Isegi sel juhul maksab silmas pidada Mart Helme sõnu: “Kui nad ütlevad, et neil pole kuskilt välja võtta koolitatud keevitajat või mõne muu töö tegijat, siis oleks pidanud väljaõpetamisega peale hakkama juba aastaid tagasi – meil on olemas kõikvõimalikud erikutsekoolid, eriõppeasutused, töötukassa meetmed, et vastavalt vajadusele koolitada juurde ühes-teises valdkonnas inimesi.” Nüüd on olemas ka suur hulk oma töötuid.