23.03.2019
EKRE esimees Mart Helme juhib oma erakonna poolt läbirääkimisi.
Praegu levitatakse ohtralt legende sellest, kuidas EKRE taganeb koalitsioonikõnelustel oma lubadustest või ei saa sealt mitte midagi.
Tegelikult algas asi vastupidiselt – kui EKRE istus Keskerakonna ja Isamaaga läbirääkimiste laua taha, siis räägiti, et rahvuskonservatiivid on liiga radikaalsed, nad ei parane ega kavatsegi seda teha, ja on partnerid pantvangi võtnud.
Siis toimus meedias kannapööre – hakati jutustama, et EKRE on pehmo, on kaotanud agressiivsuse, annab järele, petab valijaid ja polegi valitsemisest huvitatud.
Jutt EKRE järelandmistest ja kaotustest on puhas demagoogia. Eriti räigelt levitas seda Toomas Sildam oma kommentaaris, kuid seda on teinud paljud teisedki.
Esiteks tuleb märkida, et kuigi ajakirjandus katsub killukese haaval midagi teada saada, annavad koalitsioonipartnerid teada seda, mida õigeks peavad, ja põhjalik ülevaade tuleb hiljem. Teiseks – raskete teemade pakett on veel läbi arutamata ning selles on kodakondsusteema, Rail Baltic, kooseluseadus, kohtureform ja muidki teemasid.
Täiesti vale on sots Katri Raiki ja Sildami levitatud väide, et EKRE ei saanud sõjaväestatud piirivalvet. Kuivõrd poliitika on kompromisside kunst, saavutas EKRE tegelikult väga palju: piirivalve tuleb PPA-s eraldi struktuur oma eelarve ja eriolukordadeks vajaliku reserviga. Sisejulgeoleku pakett toob kaasa ka tõhustatud kontrolli põhja- ja lõunapiiril ehk EL-i sisepiiril, ning tööjõurände suurema kontrolli ja kvoodirikkumiste ennetamise; läbi vaadatakse ka see, kellel siin elavatest välismaalastest on õigus Eestis viibida.
EKRE on kõik saanud ka immigratsioonipoliitikas. Kuigi rändepaktilt allkirja tagasi ei võeta, deklareerib uus valitsuse ÜRO-le saadetavas kirjas, et ei pea rändepakti endale kohustuslikuks. Pagulaskvoote enam ei tule, Eesti valitsus deklareerib, et põgenike vastuvõtt on riikide endi asi ja see otsus on ajalise aknaga – enam ei võeta vastu ka neid, kelle kohta on varasemad kokkulepped, sealhulgas ka 80 pagulast Türgist.
Sama on ka kaitsekuludega, mis EKRE plaanide järgi oli 2,6% SKT-st. Uus sõnastus on: eraldame riigikaitsesse vähemalt 2% SKP-st, millele lisanduvad liitlaste vastuvõtukulud ning täiendavad vahendid võimelünkade täitmiseks. Siin tasub tähelepanu pöörata just teisele poolele, kus on kirjas täiendavad vahendid võimelünkade täitmiseks – aga nendeks lünkadeks on rannavalve, soomusvõimekus, keskmaaõhutõrje ja muudki, millele tuleb lisavahendeid leida.
Eesti-Vene piirileppelt küll ei võeta allkirja tagasi, kuid seda ka ei ratifitseerita. Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Erakond Isamaa kokkulepe välis- ja julgeolekupoliitikas ütleb veel teisigi olulisi asju:
“Lähtume välis- ja julgeolekupoliitikas Eesti rahvuslikest huvidest, riiklikust suveräänsusest ning rahvusvahelisest õigusest järgides rahvusvahelisi kokkuleppeid ja ÜRO põhimõtteid. Viime ellu iseseisvat ning järjepidevat välis- ja julgeolekupoliitikat eeskätt läbi oma kuuluvuse Euroopa Liitu ja NATO-sse. Eestile on oluline Euroopa Liidu ja NATO ühtsus ning koostöö. Näeme Euroopa Liitu riikide liidu, mitte liitriigina.”
“Toetame laiapindset riigikaitset, iseseisva kaitsevõime arendamist, NATO kollektiivkaitse tugevdamist ja küberturvalisuse edendamist koostöös liitlastega. Tugevdame regionaalset julgeolekupoliitilist koostööd Poola ja Balti riikidega.”
Tasub tähele panna ka midagi, mis peaks kõiki “natsiriigi” viljelejaid rahustama: “Taunime resoluutselt rahvuste vahelise vaenu ilminguid, antisemitismi ning ühiskonda lõhestavat retoorikat.”
Kolm erakonda on juba läbi arutanud 15 paketti ja kõigis neis on palju EKRE seisukohti sees, seega on täiesti vale jutt see, nagu taganeks rahvuskonservatiivid paljust või jääks üldse ilma. Karmimad kõnelused punaste joonte teemal seisavad veel ees ja kõik on veel lahtine, kuid optimismiks on põhjust. Küll aga tasub neil, kes tahaksid EKRE opositsiooni tagasi suruda, endalt küsida – kas järgmised neli aastat EKRE-t tõrjudes saavad üldse rahulikuks kujuneda?