07.10.2019
Õpilased valmistuvad eksamiks igati hoolikalt. Pilt on illustratiivne.
EKRE Kultuuri-, Haridus- ja Teadustoimkond on mures põhikooli lõpueksamite kaotamise pärast (Kodakondsuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seadus 57SE) ja selle mõju pärast riigi üldisele haridusetasemele, haritud Eesti tulevikule ja sellest lähtuvalt teenuste ja tööjõu kvaliteedile ning riiklikule suveräänsusele üldiselt.
Seaduse eelnõu viitab huvigruppidele, kelle huve ja eesmärke antud seadus justkui esindama on asunud ja kelle poole antud kirjaga selle küsimuse asjus pöördumegi.
Kas tõesti vastab antud seaduseelnõu Teie tõekspidamistele, väärtustele hariduses ja soovidele ja lahendab küsimusi, mis on toodud selle seaduse seletuses?
Meie seisukohalt on need pigem otsitud põhjused, mis ei pea silmas Eesti riigi põhiseaduslikke huve ja eesmärki – eesti keele ja kultuuri säilimine –, iseseisvat toimetulekut ja konkurentsivõimet.
Tegelikult ei lahenda seaduseelnõu mainitud (stress, tagasiside jne), küll aga tekitab juurde rida uusi ja tõsisemaid probleeme, kuna põhiprobleem on mujal, mitte eksamites.
Toome väljavõtted seaduseelnõu seletusest ja vastame neile omapoolsete argumentidega:
Rohkem kui pooltele gümnaasiumidele piisab kooli vastuvõtuks praegustest eksamitest.
Enamasti viidatakse oma sisseastumiseksamite-katsete korraldamisel järjest langevale haridustasemele – siis siin on tegemist usalduskriisiga. Ilmselgelt vähendavad kavandatavad testid nõutud kvaliteeti ja kindlustunnet veelgi. Kooli lõpetamise eesmärk õpilasel on saada põhiharidus ja seda tõendav tunnistus, mis tänu tagatud tasemele (kvaliteedikontrollile) peaks olema piisav järgmisse õppestaadiumi astumiseks (kui ei mõõdeta spetsiifilisi erivõimeid-andeid).
Kui küsimus on gümnaasiumite ja teiste õppeasutuste kahtlemises põhikooli lõputunnistuses, tuleb tegeleda eksamite usaldusväärsusega – süsteemi täiustamisega! – mitte kehtestada juba oma olemuselt veelgi ebausaldusväärsem süsteem.
Vastupidi, kuigi loomulikult on ka õige, et riik ei osta põrsast kotis. Riiklikud eksamid tagavad õpetajatele ja koolile kaitse kolmandate isikute manipulatsiooni vastu ja annavad objektiivse tagasiside õpetaja ja kooli pingutustele. Konkreetsed riigipoolsed nõuded ja ootused tagavad just selguse ja stabiilsuse ning väljendavad suurimat usaldust ja lugupidamist, et selle ülesandega saadakse hakkama.
Kas meie riiklikud koolid on HEV laste kaasamisega muudetud erivajaduskoolideks? Kahetsusväärne! Siis tuleb põhihariduse lammutamise protsess peatada!
Orienteerudes madalaimale, ei saavuta me kunagi tippe! Juba praegu on eksamite tegemisel erisused – süsteemi väärtusetuks muuta on kerge…
See väide ei ole pädev. Eksam näitab saavutatud lõpp-taset, mis on oluline näitaja koolile kui õpilasele tulevikuks. Üheksa-aastane õpiprotsess on algusest peale mõtestatud riiklikult kehtestatud tasemega hariduse andmisele. Vastavad riiklikud testid ja tasemetööd on jooksva haridustaseme mõõtmiseks nähtavasti juba selle süsteemi loomisest olemas olnud.
Muud head motivaatorit pole veel leiutatud. Olümpiavõitu ei võideta ilma olümpiata. Igasugune protsess, millel pole kindlat eesmärki, mille poole püüelda või mida saavutada, kaotab igasuguse mõtte. Põhikooli eesmärk peab olema põhihariduse omandamine ja selle konkreetsetele nõuetele vastav lõpetamine.
Probleemid, mida toob eksamite kaotamine, on eelnõus ära toodud eksamite tugevate külgedena ehk eesmärkidena, mis seaduse jõustumisel kindlasti ka kaovad. Lõpueksamite positiivsete külgedena nentisid seaduseloojad järgmist:
1. Eksamitulemused on üks mõõdik koolis sisehindamise läbiviimisel.
2. Eksamid takistavad õpilastel ja õpetajal mugavustsooni langemist ja motiveerivad õpilasi õppima.
3. Eksamid tagavad ühtse põhihariduse.
4. Eksamid annavad riigile tagasisidet õppekvaliteedi kohta koolivõrgus.
Seega küsimus on: kas me tahame loobuda ühtsete lõpueksamite põhieesmärkidest ja ülesannetest meie riiklikus haridussüsteemis, milleks on kvaliteet, motivatsioon, tagasiside õpitud teadmiste ja oskuste omandamise kohta ja riiklik kontroll ja vastutus toimuva üle?
Seaduseelnõu järgi pakuvad huvigrupid tulevikuks järgmisi lahendusvariante, mis on äärmiselt lapse-, riigi- ja haridusvaenulikud:
Lõpetada riiklike põhikooli lõpueksamite tegemine. – St loobuda normatiivsest riiklikust haridusest…
Eksamid ei peaks olema lõpetamise tingimus. Kooli lõpetamine peaks olema kooli otsustada. – Selliselt oleks ühtlase taseme hoidmine koolidele ja õpetajatele selgelt üle jõu. Kui iga üksik koolipidaja teeb, mis tahab, tähendab see kaost hariduses. Selle põhimõtte järjekindel elluviimine ei takista põhimõtteliselt koolilõputunnistuse esimesel päeval kätteandmist.
Riik ei pea tegema gümnaasiumisse ja kutsekooli sisseastumiseksameid. Õpilase jaoks peavad sisseastumiseksamid olema vabatahtlikud. Eksamite kaotamine soodustaks koolidevahelist koostööd (sh kutsekoolide ja gümnaasiumite vahel). – Siin on küsimus selles, kas riik käitub riigina. Kui meil on kehtestatud kohustuslik põhiharidus, on arusaadav, et seda tuleb ka mõõta. Sisuliselt tunnistavad seaduseelnõu loojad selle punktiga, et riik loobub nõuetest põhihariduse tasemele.
Kool vastutab õpilase arengu toetamise eest. Koolile, kooli pidajale, kooli kogukonnale tuleks anda vabadus määrata koolist väljaarvamise ja kooli sisseastumise tingimused ise. – Ja kas siis jääb õpilane ka eluks ajaks kooli ülalpidamisele, kui selgus, et antud haridus ei võimalda elus toime tulla? On väga must huumor, et kool vastutab õpilase „toetamise”, aga mitte saadava hariduse ja selle kvaliteedi eest!
(Oskustepõhine) loovtöö ja uurimistöö kui lõpetamise tingimus peaks jääma. – Ehk siis kas ja kuidas ta matemaatikat, eesti keelt oskab või ei oska, ei ole üldse määrav, tähtis on, et ta üldse midagi teeb? Ülikoolis õppimine on sellise suhtumisega raskendatud ja kardetavasti ei eksisteeri me riigi ja rahvana enam põlvkondagi.
Kui riik vajab tagasisidet õppe kvaliteedi kohta, tuleb eksamid asendada tasemetöö tüüpi testidega. Vähemalt iga kolme aasta tagant peaks iga kool osalema tasemetöös.
See tähendab sisuliselt seda, et koolid läbivad perioodiliselt akrediteerimisnõuetele vastavust. Kuna aga õppekava nõudeid viiakse eksamite kaotamisega erikoolide tasemele, siis kellel on kahtlusi, et akrediteerimisnõudeid hakatakse pidevalt lahjendama? Sisuliselt loobutakse õppekavas teatud kvaliteedist või sellest nõudest pea täielikult – ehk õppimise ja õpetamise kohustusest.
Lisaks koguti esialgsete ettepanekute põhjal koostatud alternatiivsetele stsenaariumitele tagasisidet 2018. aasta juunis (Eesti Lastevanemate Liit, Eesti Õpilasesinduste Liit, Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Õpetajate Liit, Eesti Kristlike Erakoolide Liit, Eesti Koolijuhtide Ühenduse maakondade alaühendused, Erakoolide Ühendus, Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühendus, Eesti Linnade ja Valdade Liit).
Huvigruppidele pakuti välja järgmised võimalikud stsenaariumid:
Stsenaarium 1: Gümnaasiumite ja kutseõppeasutuste poolt korraldatud sisseastumiskatsed ja riiklikud tasemetööd põhikooli III kooliastmes.
Stsenaarium 2: Riiklikud sisseastumistestid ja tasemetööd põhikooli III kooliastmes.
Stsenaarium 3: Kombineeritud hindamine põhikooli lõpus riiklike sisseastumistestide ja põhikooli III astme tasemetöödega.
NB! Tasub tähele panna, kui vildakas ja manipulatiivne on juba esitatud võimaluste loetelu!
Enamik tagasisidet andnud huvigruppide esindajatest pooldas esimest stsenaariumi, mille kohaselt põhikooli lõpus eksameid ei ole, gümnaasiumid ja kutseõppeasutused korraldavad ise sisseastumiskatsed ja põhikooli III kooliastmes viiakse läbi riiklikud tasemetööd.
Nii seisab eelnõu seletuskirjas, et mõningase parandusettepanekuga (Eesti koolijuhtide Ühendus) on enamus huvigruppe nõustunud esimese stsenaariumiga ja kooskõlastanud märkusteta Eesti Kristlike koolide liit ja Eesti haridustöötajate Liit ja SA Innove. Ülejäänud oma arvamust kooskõlastamise tähtajaks ei esitanud.
Meie (EKRE Kultuuri-, Haridus- ja Teadustoimkond) palume täiendavat kinnitust, kas loetletud huvigrupid on tõesti antud seaduseelnõuga päri? On nõus Eesti haridussüsteemi põhimõtteliste muutustega ja lubavad sellel seadusel koos kaasnevate tagajärgedega (mis meie hinnangul on katastroofilised) jõustuda?
Meile on teda erinevate aineliitude esindajate ja õpetajate, õpilaste ning lapsevanemate terav vastukaja. Me oleme kahjuks veendunud, et tegu on Eestile saatusliku eelnõuga, mille vastu tuleb ühiselt sõna võtta.
Sellest lähtuvalt palume tõsiselt üle vaadata oma tegelikud väärtused ja soovitud eesmärgid ning seaduse tõenäoline mõju selle jõustumisel. Ja vastutus, mida kannate Eesti Vabariigis meie inimseste huvide kaitsel ja tulevikku suunamisel.
Palume meeles pidada järgmise põlvkonna huve ja kasu, kellele riik on seadusega kohustatud haridust andma – et riik kestaks, et see oleks meile koduks ja sel oleks tulevikku. Põhikooli hariduse näol on meil tegu ikkagi baasharidusega, mida me eeldame igalt endaga toime tulevalt kodanikult.
See peab olema piisav alus õpingute jätkamiseks. Teil on vastutus oma pädevusest lähtuvalt teada anda riskidest Eesti riigi ja rahva ning keele kestlikkusele. Tänu haritud eestlastele tekkis Eesti Vabariik ning oleme tänini haridust väärtustanud.
Palun edastage meile oma põhjendatud seisukoht antud teemal ka siis, kui te kõnealuses seaduses EV-le ja õpilastele kasu ja tulu näete! Kui eesmärk ongi eestluse likvideerimine ja Eesti muutmine rumalaks ja puruvaeseks europrovintsiks, siis oleks aus seda öelda!
Meie hinnangul on EV oma iseseisvusperioodil teinud tohutult halbu valikuid. Meie hinnangul ei tõuku kõnealune seadus üldse mitte haridusega seotud probleemidest (kui just kellegi eesmärk ei ole rahvast sihipäraselt rumalaks teha), vaid sellega, andes järele Brüsseli survele, muudetakse põhikool isevärki migratsioonimasinaks, pakkudes haridust ja lihtsamalt kodakondsust igaühele mittekodanikule, kes meie riiklikus süsteemis ja mistahes astmes õppima juhtub.
Riigi vastutus on luua õpilastele head õpitingimused, koolitada kvalifitseeritud õppejõude kvaliteetese hariduse kättesaadavuse tagamiseks ning et õpilase lõpputunnistus kajastaks eksamiga kontrollitud teadmiste ja oskuste kvaliteeti selliselt, et sellega pole piinlik õpinguid jätkata.
Antud kriisist ei too meid välja muu kui töö ja õppimine – õpetajate koolitamine ja õpilaste õpetamine. Mitte eelnevate põlvkondade töö lõhkumine.
Lugupidamisega – EKRE Kultuuri-, Haridus- ja Teadustoimkond
07. oktoobril. 2019