VIDEO: Mart Helme kõne Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil

Mart Helme, EKRE Kongress 2017

Mart Helme kõne Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil 09.04.2017.

EKRE Kongress 2017, Mart Helme

Uued Uudised avaldab Mart Helme kõne EKRE kongressil 

Härra president, lugupeetud kongressi delegaadid ja külalised,

Istusin neljapäeval arvuti taha ja mõtlesin, et hakkan kirjutama tänasele kongressile kõnet. Hakkasin seda kirjutama ja mul läks tuju ära. Mõtlesin, et see tuleb jälle niisugune mahalugemine. Ma olen suhteliselt tuim lugeja. Ja mõtlesin, et teen nii nagu Franklin Delano Roosevelt, kes iga laupäev pidas oma rahvaga, Ameerika rahvaga nii-öelda kaminavestlusi. Istus kamina ees, oma ratastoolis, mikrofon jalgade vahel ja rääkis läbi raadio rahvaga. Aga et mu jutt ei oleks päris tuulest võetud, siis tegin ikkagi endale mõningad märkmed, mõningad märksõnad ja pealkirjastasin need kui aprilliteesid. Vanem põlvkond mäletab NLKP ajalugu õppinutena, et aprilliteesid olid need, mis Vladimir Lenin ütles maha, kui ta saabus Soomest Peterburi kevadel, et alustada siis riigipööret. Me riigipööret ei kavanda. Me loomulikult tahame võtta võimu nagu iga poliitiline erakond, et viia ellu oma programmilised seisukohad. Aga loomulikult tahame me seda teha nii nagu Eesti seadused ja tsiviliseeritud inimloomus ette näevad. Nii palju sissejuhatuseks.

Ma räägin teiega tõesti südamest südamesse. Ma ei taha olla ametlik, ma ei taha olla pateetiline. Ma tahan olla mõtisklev ja kutsun teid kaasa mõtlema. Me kõik oleme kursis sellega, et ameeriklased pommitasid Süürias lennuväebaasi. See oli üleeile keskne uudis ja kahtlemata see uudis on teema, mida meie siin Eestis ei saa ignoreerida. Sest see tähendab, et maailm ei ole endine. Ütleksin koguni nii, et maailm reedest alates on lähemal suurriikidevahelisele konfliktile, kuid viimase kahekümne viie aasta jooksul olnud. Ja meile kui Venemaaga piirnevale väikesele riigile on see kahtlemata väga tõsine järelemõtlemise koht. Ja ma ausalt öeldes tundsin piinlikkust, kui meie valvepoliitikud, välisminister, Riigikogu väliskomisjoni esimees, kaitseminister ja president nagu nipsu laskmise peale hakkasid haukuma nagu valvekoerad ja kiitma seda, mis toimunud on.

Välispoliitikast

Jah, ameeriklased kehtestasid ennast uuesti maailmapolitseinikuna, ja see võib tähendada seda, et maailmas surutakse asjad uuesti teatud tasakaaludesse, millest nad on väljas. Jah, Donald Trump näitas ka välispoliitikas, et ta on tegudeinimene, mitte sõnade inimene. Aga meie väikese Venemaa naabruses asuva riigina peame mõtlema, kas see võib tähendada seda, et Venemaa, mis on suurriik, püüab omalt poolt astuda samme, et teha haiget ameeriklastele, lääneriikidele ja kas me ei või olla üks platsdarm, kus nad üritavad seda teha. Ärme unustame, et saabumas on 9. mai. Juba eile nägin ma hulgaliselt autosid Colorado mardikavärvides. Me ei saa välistada, et ka meie võime olla üks provokatsioonide koht ja see tähendab seda, et me ei peaks mitte haukuma ühes taktis nendega, kes kiidavad alati järele. Ja needsamad inimesed muide, kolm aastat tagasi kiitsid taevani seda, et Venemaaga viisavabaduse leping sõlmida. Needsamad inimesed, kes praegu räägivad, kui tore see on, et ameeriklased pommitasid Süüriat, rääkisid, kui tore see on, kui meil tuleb viisavabadus Venemaaga. Ärge uskuge neid inimesi, need inimesed on konjunkturistid, karjeristid. Nad on need, kes on tegelikult reetnud oma rahva ja ei seisa oma rahva huvide eest, vaid on marionetid ja nad järjekordselt tõestasid seda.

Eesti kaitsevõimekusest

Aga välispoliitikast ei saa muidugi mööda, sest välispoliitika annab oma siirded sisepoliitikasse ja me peame endalt küsima – kui tõepoolest asjad lähevad hapuks, kui valmis me oleme? Ja riigikaitsekomisjoni aseesimehena võin ma öelda, et me ei ole eriti hästi valmis. Meie kaitsejõudude juhtimissüsteem on vildakas. Meil on kaks paralleelset juhtimissammast, üks on kaitsejõud ja teine on Kaitseliit, ja nad jooksevad kokku üksnes kaitseväe juhataja juurde. Aga kui kaitseväe juhataja esimesest raketirünnakus hukkub, kes siis juhib neid kahte paralleelset süsteemi, kui side üles ütleb, kes siis juhib neid kahte paralleelset süsteemi. Meie sõjaaja kaitsejõud on liiga väikesed. Kolonel Leo Kunnas on öelnud: “Me võitleme, aga meid on liiga vähe, neist minnakse mööda, meid piiratakse sisse ja me ei suuda kaitsta kogu Eestit.” Meil on sõjaaja kaitsejõududes ainult 21 000 meest aga peaks olema vähemalt 50 000. Meil on lüngad õhutõrjevõimekuses, soomusvõimekuses. Meie rannajoon, pikk rannajoon on täiesti kaitsmata. Sisuliselt on nii-öelda “dela tehniki”, nagu vene keeles öeldakse, meie saarte hõivamine. Loomulikult kaitseliitlased osutavad vastupanu, aga nad ei suuda ära hoida seda, et saared okupeeritakse ja siis oleme me ära lõigatud muust maailmast, ka NATO abivägedest. Ja need on asjad, mille üle tuleb mõelda. Mitte hüpata, vaid mõelda. Aga meil hüpatakse ja mõtlemine jäetakse tegemata. Nii et need on need kohad, millele juhiksin tähelepanu.

Juhiksin tähelepanu ka sellele, et tegelikult meil kiidetakse kogu aeg seda, kuidas meil kaks protsenti meie sisemajanduse kogutoodangust kulutatakse kaitseotstarbel, aga rääkimata jäetakse see, et jätame olulisel määral kulutamata relvastuse ja laskemoona hankimiseks ja valame seda raha betooni. Laskemoona jätkub meil heal juhul kolmeks-neljaks päevaks, võib-olla viieks päevaks, olenevalt laskemoona liigist ja meie relvastus paljudel puhkudel lihtsalt ei vea välja, et peatada sadade ja sadade tankidega Vene soomuskolonni. Nii et 2% on suurepärane, aga mille peale see kulub ja kui suurel määral tõstab see meie kaitsevõimet, sellest jäetakse avalikkusele rääkimata. Meie peame sellest rääkima. Ja me räägimegi, sest see, kui meie sellest räägime, on surve nendele, kes otsustavad, nendele, kes hankeid läbi viivad, et nad teaksid avalikkust ei ole võimalik lollitada. Nagu ütles Kennedy, John Fitzgerald, võib ühte inimest lollitada kogu aja, võib kõiki inimesi lollitada ühe korra, aga ei ole võimalik kõiki inimesi lollitada kogu aeg. Me peame jõudma Eestis ka selleni, et meie avalikkus teab, et ei ole võimalik enam lollitada. Me saame teada, mis tegelikult toimub ja me hakkame nõudma, et see mida tehakse, oleks adekvaatne, mitte üksnes propaganda.

Euroopa Liidust

Ent maailm on muutunud ka muus osas. BREXIT on ukse avanud suveräänsuste paraadile, nagu öeldi Nõukogude Liidu kokkuvarisemise lõpuaegadel Nõukogude liiduvabariikide kohta. Ka Euroopas on algamas suveräänsuste paraad, seda surutakse maha. Need protsessid on loomulikult pikemad kui mõni kuu, võib-olla ka mõni aasta, kuid suveräänsust paraad on on alanud. Marine Le Pen või mitte võita Prantsusmaa valimisi, aga Prantsusmaa lahkub eurotsoonist ja Euroopa Liidust varem või hiljem. Saksamaal võib küll võita Merkel või võita ka sotsiaaldemokraatide kandidaat Schults. Aga kõik nende sammud on reaktsioon Le Penile, Wildersile, Brexitile. Ja need sammud tähendavad Euroopa föderatsiooni loomist, mis on enamikule Euroopa rahvastest vastuvõetamatu ja see viib Euroopa Liidu vältimatu lagunemiseni. Ka meie peame endalt küsima väga selgelt, ausalt ja ühemõtteliselt: “Kas Euroopa föderatsioonis, kus välispoliitika, kaitsepoliitika, pangaliit, maksupoliitika, immigratsioonipoliitika on kõik Euroopa Komisjoni sisuliselt rahvusetute ametnike ja poliitikute juhtimise alla viidud, on ellujäämiselootust väikesel Eesti rahval, keda praegu on Eestisse jäänud ainult üheksasada tuhat? Absoluutselt iga terve mõistusega inimene ütleb – EI – selles Euroopa Liidus, meil rahvusena ellujäämislootust ei ole. 2003. aastal andsime jah-sõna Euroopa Liiduga ühinemisele, 2017. aastal on see mandaat selgelt ammendunud ja me peame endalt küsima, kas see Euroopa oli see, mida me tahtsime? Vastus on igaühe oma südames. Minu südames on vastus kindlasti ei. Seda Euroopa Liitu, mina ei soovinud.

Meil taotakse trummi, kuidas meil seisab käesoleva aasta teisel poolaastal ees Euroopa Liidu eesistumine. See on midagi väga suurt, midagi väga õilsat, midagi väga kohustavat ja loomulikult ka midagi väga kulukat, ja see kulu tuleb meie kõigi taskust. Meile on öeldud ka seda, kuidas Euroopa Liidu eesistujamaa peab olema neutraalne ja ei tohi seal mitte mingil juhul esindada oma huvisid. See on ebanormaalne lähenemine. Sest vaadake, eelneb Malta eesistumine. Malta, mis on veel väiksem riik kui Eesti, mis asub Vahemeres ja mis ägab, tõepoolest ägab meeletu immigrantide sissevoolu ja kogu selle immigratsioonikriisi kriisi käes, on kogu oma eesistumise vältel teinud tõsiseid  pingutusi selleks, et järgneva eesistumise ajal võetakse vastu uus Euroopasse saabunud immigrantide sundjagamise kvoot. Ja kui meie eesistumise ajal oma huvisid ei kaitse, siis teeme oma kätega ära selle, et jagatakse uuesti kvoodi alusel laiali järgmine ports immigrante, kes on saabunud Euroopasse. On absoluutselt vale see, kui öeldakse, et immigratsioon on läbi. Ei ole läbi! Põhja-Aafrikas ootab kuus miljonit inimest pääsu Euroopasse. Kuus miljonit inimest! Me ei räägi nendest sadadest tuhandetest, kes on ootamas ülesõitu Türgis, mida Türgi on seni pidurdanud.

Rändekriisist ja immigratsioonist

Ainuüksi käesoleva aasta jooksul, kui mälu mind ei peta, on Euroopasse saabunud 125 000 immigranti ees-Aasiast ja Aafrikast. 125 000! Kui neid kõiki sundkvoodi alusel jagama hakatakse, mis jääb siis järgi Eestist? Meie põhiküsimus hetkel ei ole sugugi Lähis-Ida ja Aafrika. Meie põhiküsimus on Venemaa ja Ukraina. Üleeile kiitis Euroopa Parlament heaks viisavabaduse sõlmimise Ukrainaga, nädal varem tehti seda Gruusiaga. Eelmisel aastal saabus Eestisse suurusjärgus 15 000 inimest endise Nõukogude Liidu aladelt. Meenutame, et laul “Peatage Lasnamäe” sai tuule tiibadesse siis, kui Nõukogude Liidu Ida-aladelt jõudis Eestisse umbes 10 000 inimest aastas. Mis tundub 5000 inimest? Hästi, see on Põltsamaa-suurune linn. Aga kui me võtame selle 5000 ühel aastal, 5000 järgmisel aastal, viistuhat ülejärgmisel aastal, siis kümne aastaga on see viiskümmend tuhat inimest. See on suurem kui Pärnu taoline linn. Ja järgmise kümne aasta jooksul järgmine 50 000 inimest, see on juba Tartu suurune linn. Kas meie oma väljarände, oma madala iibega suudame seda kuidagi tasakaalustada. Ei suuda! Aga praegune võim pigistab silmad kinni. Meie arupärimistele Riigikogus, mis seda teemat puudutavad, antakse meile mingit täielikku mula. Aga need numbrid, 5000 endisest Nõukogude Liidust, neile lisanduvad veel vabalt Euroopa Liidus ringi rändavad nomaadid ja me võime näha Tallinnas, tõenäoliselt ka Tartus, kuidas nende inimeste arv, kes on selgelt võõrpäritolu väljanägemisega, kasvab pidevalt. Jällegi 1000 ühel aastal, 1000 järgmisel aastal, kümne aastaga 10 000, see on Paide-suurune linn. Mõtleme suurtes numbrites, mõtleme akumuleeruvalt ja siis me saame aru, et need protsessid hakkavad mõjutama meid tulevikus. Ja lapsevanemad või vanavanemad, mõelge, missugune saab olema Eesti, kus hakkavad elama teie lapsed ja lapselapsed, kui need protsessid jätkuvad. Ja meie erakonna selge ülesanne on need protsessid peatada, sest me soovime näha Eestit saja, aga ka tuhande aasta pärast Eestina, mis on Eesti, mis on eestikeelkeelne ja kus inimesed ei ole üle kogu maailma kokku uhutud, vaid on siin sündinud, siin kasvanud, siin eesti keele omandanud, siinsete kommetega kursis ja kellele ütleb midagi meie hümn, tema sõnad, meie lipp. Me tahame Eestit, mis ei ole geograafiline mõiste, vaid mis on rahvusriik ja see ongi meie erakonna mõte, meie erakonna missioon.

Meile räägitakse muinasjutte sellest, me kuulsime just möödunud nädalal Riigikogus, kuidas me vajame kvalifitseeritud tööjõudu, seetõttu on meil vaja tuua siia hulgaliselt üliõpilasi teistest maadest. Vabandust, ma olin neliteist aastat ülikoolis õppejõud ja ma ütlen teile, et need üliõpilased, keda mina seal koolitasin, ei ole küll see kvalifitseeritud tööjõud, mida Eesti vajab. Need inimesed olid poolest saadik kirjaoskamatud, vähemalt mis puutub inglise keelde. Need inimesed esitasid töid, mis olid heal juhul kopi-peist, aga halval juhul täiesti kirjaoskamatud soperdised. Aga anti käsk, kõik need tööd arvestada, sest Eesti vajab kvalifitseeritud tööjõudu. See ei ole kvalifitseeritud tööjõud. Meil räägitakse veel sellest, kuidas sisserändajad on suurinvestorid, kes toovad Eestisse raha. Kui palju neid suurinvestoreid siis on, kes on meile siia toonud miljoneid ja miljoneid eurosid, sadu miljoneid eurosid? Ühe käe sõrmede peal võime nad kokku lugeda, kui neid niigi palju on. See on järjekordne umbluu jutt meile, et need inimesed, kes tulevad siia, panustavad Eesti majandusse, teevad siia investeeringuid. Mõned üksikud teevad ja kusjuures investeeringu tegemiseks ei ole vaja siia tulla, seda teha Londonist, Stockholmist, Washingtonist, New Yorgist, ükskõik kust. Selleks ei ole vaja tulla siia, ehkki nende inimeste vastu meil ei ole midagi, need inimesed on tõesti lisandväärtus. Ja eriti tore, kui need meesterahvad võtavad Eesti naised. Eesti naised on maailma kauneimad naised, selles ei ole kahtlust. Nad kodunevad siin. Ja nende lapsed-lapselapsed on juba eestlased, selles ei ole kahtlust, aga need inimesed ei muuda ei demograafilist olukorda ega loomulikult ka üldpilti seoses rändekriisiga.

See, mida me tegelikult tegema peame, on noorte perede toetamine. Meie programmi on sisse kirjutatud eluasemelaenude garanteerimine riigi poolt. Meie programmi on sisse kirjutatud maksusoodustused laste pealt, meie programmi on sisse kirjutatud soodustused eluasemelaenu kustutamiseks iga lapse sündimise pealt, see on tee rahvastiku kasvatamisse, see on tee uute eestlaste toomiseks pilvepiirilt meie maisesse maailma. See tee töötab. Mitte neegrite või araablaste toomine Eestisse – see tee ei tööta, see töötab ainult Eesti hävitamise kasuks. See, mida me tegema peame, on tagasirändeagentuuri loomine. See aitab välja selgitada, kes nendest, kes töötavad Soomes, Inglismaal, Saksamaal või kus iganes, tahavad tulla tagasi Eestisse, nad on teinud seal tööd, on kogunud raha, nad tahavad tulla tagasi, aga nad on olnud ära palju aastaid. Nende lapsed on läinud soomekeelsesse või inglisekeelsesse kooli. Neil on probleeme, kuhu tulla, kuidas leida töökoht, kuidas leida elukoht. Mismoodi võetakse neid vastu nende vanades kodukohtades. Selleks, et nad saaksid siia tulla sujuvalt, et neid aidata, et nende lastele leida koolid, on vaja tagasirändeagentuuri. Seda meie valitsus teha ei taha, küll aga tahab ta tassida siia muust kultuurist inimesi. See on pahupidi mõtlemine, me ei lepi sellega mitte kunagi.

Sisepoliitikast

Sisepoliitikas, võime öelda, on tegelikult üleüldine kriis. Praktiliselt kõik erakonnad on lõhki. Praktiliselt kõikides erakondades on juhtimiskriis ja selle põhjus on väga lihtne. Vanad jõulised liidrid, poliitilise kogemusega liidrid, juba nõukogude aja lõpust, rahvasaadikute kongressil Moskvas ja ka muudel puhkudel poliitilis-diplomaatilise kogemuse omandanud liidrid on lahkunud või olnud sunnitud lahkuma. Ja asemele on tulnud broilerid. Ja broilerid ei tule toime. Ei tulnud Reformierakonna juhtimisega toime üks broiler, ei tule sellega toime ka teine broiler. Ei tule ka Keskerakonna juhtimisega toime broiler, sest see on nii eripalgeline ja nii kirju lapitekk, et lihtsalt ainult vene poole kummardusi tehes seda erakonda pikalt vee peal ei hoia. Inerts on muidugi tohutu ja võib tunduda uskumatuna. Mispärast küsitlustes inimesed ikka toetavad Reformierakonda ja Keskerakonda? Esiteks, teatud inertsist, aga teiseks, meie rahvas on küpses keskeas, kui võtame demograafilise keskmise. Küpses keskeas inimene on elutark rünt, kes tahab pigem lõputut õudust, kui õudset lõppu, mida ta kardab, kui ta natukene liiga järsu liigutuse teeb. Ja meie erakond on see, kelle puhul öeldakse – õiget asja teete, toetame teid, aga siis, kui läheb küsitluseks, siis ei julge öelda, et tegelikult annan oma hääle EKRE-le, aga praegu igaks juhuks ütlen, et Keskerakonnale, sest mine sa tea.

Meie ei too õudset lõppu, meie oleme praeguse poliitilise olukorra intriig. Me oleme pideva rünnaku all, oleme algusest peale olnud pideva rünnaku all ja vaenlaste hulgas on praegu püstitatud loosung – Helmedest tuleb lahti saada. No pingutage sõbrad, halvasti pingutati siiamaani. Meid süüdistatakse selles, et meil on lühike pink, et me ei lase teisi inimesi löögile. Me oleme väga ratsionaalsed, meil on poliitiline kogemus. Me anname oma liikmetele võimaluse küpseda aegamööda. Me anname võimaluse kohalikel valimistel osaleda debattidel, teha kampaaniat, suhelda inimestega, selgitada, miks me ühte asja oleme teinud niimoodi ja teist asja oleme teinud naamoodi. See on kool ja selle kooli tulemusena olen ma veendunud, et me Riigikogu valimistele suudame välja saata juba palju arvukama ja palju enam valijaid kõnetava meeskonna. See on pikaajaline töö. Uskuge mind, ühel päeval on meie pink pikem, kui nendel nii-öelda suurtel erakondadel, kes praegu kiitlevad, kui pika pingiga nad on. Aga ma ütlen Riigikogu liikmena, kõik nende asendusliikmed, kes on tulnud pärast seda, kui staarid on läinud ministriteks, on B-kategooria poliitikud – ei ole neil mingit pikka pinki. Meie tahame töötada nii, et meie pikk pink ei koosneks mitte B-kategooria poliitikutest, vaid A-kategooria poliitikutest ja me teeme seda tööd.

Muudatuste vajalikkusest

Ma tahan öelda üht – Eesti poliitika vajab uut dünaamikat. Mis on selle tegemiseks vältimatu – valimisseaduse muutmine. Me näeme, kuidas võimule saanud Keskerakond on teinud täieliku kannapöörde kõigis nendes küsimustes, mille ellurakendamine tegelikult annaks Eesti poliitikale uue dünaamika. Valimisseaduse muutmisel oleks tarvis kõike teha, mida me oleme kirjutanud oma programmis: rahastamismudeli muutmine, on tarvis künnise alandamist, sest see annaks võimaluse uutel ja uutel jõududel tulla kasvõi katse-eksituse meetodil, aga ikkagi teatud uue verega, teatud uute ideedega riigi ladvikusse, riigi juhtkonda ja segada ära see seiskunud, roiskunud vesi, mille läpatanud õhku Riigikogus iga päev peame sisse hingama. Ma saan täiesti aru nendest meie suitsumeestest, kes käivad vahepeal rõdul värsket õhku hingamas, sest et seal saalis on lämmatanud õhk. On tarvis presidendi otsevalimisi, mis on vältimatu selleks, et ei oleks selliseid kartellikokkuleppeid nagu praegu. On tarvis e-valimised peatada seni, kuni rahvusvaheliselt ei ole väljatöötatud kontrollitavaid ja kindlaid viise, et e-valimised ei ole võltsitavad, manipuleeritavad. Kui rahvusvaheliselt on niisugused süsteemid välja töötatud, siis miks mitte. Miks mitte, Eesti on väike riik, meil on igalühel arvuti või nutitelefon ja loomulikult on kõige mugavam ka valimisi nii teha. Aga mitte praegu, kus me ei tea, kuidas rööpaseadja rongi suunab. Praegu me seda ei tea. Ja kummalisel kombel need, kes räägivad meile, kui tore ja kindel asi see on ja võrdlevad seda pangateenustega, räägivad meile kogu aeg ka sellest, kuidas Venemaa on sekkunud Ameerika valimistesse, kuidas Venemaa sekkub Saksamaa valimistesse ja Prantsusmaa valimistesse. Kui see Venemaal nii lihtne on, kuidas siis meie e-valimised nii kindlad on? Tehke mulle see selgeks. Pangast ei maksa rääkida, pangas ma näen kohe, kui minu raha on läinud kuskile lendu, aga hääle puhul ma ei näe ju, kui Mart Helme antud hääl on läinud näiteks Taavi Rõivasele.

Majandusest

Härra president Arnold Rüütel puudutas majandusküsimusi ja meile on ette heidetud, et keegi pole kuulnud, mida EKRE ütleb majandusküsimustes. Lugege meie programmi, lugupeetavad! Enamalt jaolt on ajakirjanikud küll õppinud kirjutama, aga mitte lugema. Lugege meie programmi ja te näete, et meil on väga kompaktsed ja selged ettepanekud nii maksusüsteemi osas kui ka majanduse elavdamise osas. Mis on meie põhiprobleem? Meie riik ääremaastub ja see lõikab ära meie demograafilise tagamaa, see lõikab ära selle, et Eesti on kogu territooriumi ulatuses inimväärselt elatav ja selle vastu on tarvis teha mida? Mitte seda, mida teeb praegune valitsus, kes tahab üha rohkem ja rohkem raha kodaniku taskust kätte saada, et siis aeg-ajalt enne valimisi teha jõulukingitusi. Ei, tuleb tagasi minna lihtsa, arusaadava maksupoliitika juurde ja tuleb tagasi minna mitteodava tööjõu juurde, sest – mis on immigratsiooni üks tagamõte? Uute orjade toomine Eestisse. Eestlane ei taha enam ori olla ja läheb kõrgema palga peale Soome. Ukrainlane on nõus tulema siia, sest Ukrainaga võrreldes on meie palk hea. Ja alles võib-olla viie aasta pärast hakkab ta vinguma, et ma olen ori siin, ma tahan ka paremini elada. Meile tahetakse tuua orje, et seda majandussüsteemi, mis tegelikult on kokku jooksnud, ikka endiselt käigus hoida. Meie ei ole nõus sellega, et eesti rahvas on ori ja siia tuuakse orjad. Selleks on vaja mitte odavat tööjõudu, vaid innovatsiooni. Me näeme ju siin selliseid universaal-nahaal ministreid, kes on kord kaitseministrid, kord rahandusministrid, kord haridusministrid ja siis lihtsalt põhulõuad. Need inimesed arvavad, et nad on nii targad. Tallinna Tehnikaülikooli teadlased oma ammu praktikas ära katsetatud teaduslike meetoditega, mis võiksid väärindada meie metsa näiteks kõrgtehnoloogiliseks keemiatoodeteks, mis võiksid väärindada meie põlevkivi kõrgtehnoloogilistes keemiatoodeteks, millele me leiaksime lokaalselt eksporditurge. Nende poliitikute arvates pole sellised teadlasi meile muidugi vaja. Neile on vaja poliitilist juhtimist, et nad saaksid pihta panna Tallinna Sadama raha, Arsenali raha ja jumal-teab-mida. See on see poliitiline juhtimine, kus keegi mitte millegi eest mitte kunagi ei vastuta ja kus majandus kängub. Meie ei taha sellist poliitilist juhtimist, meie tahame, et riigi juhtimisse oleks kaasatud teadlased, nii nagu nad olid omal ajal, veel 1990. aastate esimeses pooles.

Kultuurist

Eesti kultuuriga seoses räägitakse meil eelkõige rahast. Meil räägitakse üldse kogu aeg ainult rahast, aga kultuur ja raha, need ei ole päris kattuvad mõisted. Kui me võrdleme 22 aastat esimest Eesti Vabariiki ja 25 aastat Eesti Vabariiki, siis me näeme, et esimese Eesti Vabariigi saavutused kultuuri vallas ületavad neid kultuurialaseid saavutusi, mis meil on viimase 25 aasta jooksul ette näidata. Meie viimase 25 aasta kultuurisaavutused on pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Olen endalt küsinud, miks. Me võime rääkida sellest, et intelligents on vasakliberaalne ja neomarksistlik ja mida iganes. Ja see on õige. Aga põhiline põhjus on veel lihtsam. Sest meie kultuurieliit on lahti öelnud rahvuslikkusest, on lahti öelnud oma rahvuslikest juurtest, on lahti öelnud rahvuslikest eesmärkidest. Seda ei teinud Teise maailmasõja eelne kultuurieliit. Kõik tähtsamad kultuurisaavutused, milleni Eestis on aegade jooksul jõutud, on saabunud tänu rahvuslikule platvormile. Tänu sellele, et vundamendiks on olnud rahvuslus, rahvuse püsimajäämise küsimused, rahvuse sisemiste vastuolude analüüsimine ja kõik muu rahvusega seotud. Praegu meie intelligents rahvuslike küsimustega praktiliselt ei tegele või kui tegeleb, siis mingis post-post vormis. Miks meie kultuurieliit ei ole enam rahvuse eliit? Miks me ei vaata alt üles, kõrgendatud ootusega oma kultuuritegelaste poole, nagu laulva revolutsiooni ajal, kui nad olid vaieldamatult rahvuse eliit? Aga sellepärast, et nad on rahvuslusest lahti öelnud ja rahvusluse juurte juurde tagasi minemata ei saa neist mitte kunagi rahvuse eliiti.

Erakonnast

Lõpetuseks mõned sõnad ka erakonnast. Mainisin, et meie erakond on pideva surve ja rünnaku all. Viimased paar nädalat oleme samuti olnud sunnitud tegelema inforünnakutega, nende tõrjumisega või nendega mitte kaasa minemisega. See ei ole ainult mõne hullu üksikisiku sõda, see ei ole ainult Eesti konkureerivate erakondade sõda. See ei ole ainult Eesti süvariigi sõda – süvariigi all ma pean silmas igasuguseid eriteenistusi. See on ka Euroopa Komisjoni, luureagentuuride koordineeritud tegevus üle kogu Euroopa. Toon teile näite. Praegu räägitakse sellest, kuidas Alternatiiv für Deutchlandis on tõsised konfliktid, sisesõda ja nii edasi. Sama räägitakse teiste rahvuslike erakondade puhul, kuidas Marine Le Pen kaotab toetust, Geert Wilders sai valimistel lüüa. Ei saanud lüüa, 10 koha asemel sai 15 kohta. Aga propagandamasin on käivitatud üle-euroopaliselt. Miks meie vastu? Väga lihtne, me mahutume üle-Euroopalisse rahvuste suveräänsust nõudvate ja taastavate jõudude konteksti. Meie oleme siin needsamad, kes Brexiti pooldajad Inglismaal, kes Hollandi suveräänsuse pooldajad Hollandis, kes Prantsusmaa suveräänsuse pooldajaid Prantsusmaal ja Saksamaa suveräänsuse pooldajad Saksamaal. Me oleme need, kes ütlevad, et Euroopa ei saa olla komisjonäride ja Euroopa ametnike mugandunud, kasuahne, korrumpeerunud projekt, et rahvused saavad hästi elada üksnes siis, kui nad ise otsustavad oma asjade üle. Me oleme Eesti suveräänsuse taastamise eest võitlejad. Loomulikult on see punane rätik Euroopa Komisjonile ja see on punane rätik kõikidele neile kolllaborantide, kes Eestis Euroopa Komisjoni käsumajandust ja ideoloogilist propagandamajandust ellu viivad. Selle pärast püütakse meid mustata ja hävitada.

Meie, erinevalt teistest Eesti erakondadest, ei ole valmis kaasa jooksma nende käsulaudadega, mis tulevad võimuvertikaali pidi alla Brüsselist Tallinnasse, me eristume nendest. On ülimalt oluline, et meie sõnum samm-sammult jõuaks iga Eesti inimeseni. On üks erakond – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond -, kes seisab Eesti rahva eest. Teised on valmis teid reetma või on juba reetnud. Meid püütakse  mustata, et rahvas kaotaks ka usalduse meie vastu, et rahvas ütleks, et ähh, need on samasugused varganäod ja poliitilised karjeristid, ei tule sealt ka midagi. See on teadlik saatanlik plaan, et süvariik saaks endiselt juhtida kõiki protsesse, nii nagu kusagil Euroopa Komisjoni tagatubades on otsustatud. Me ei ole sellega nõus, me võitleme selle vastu.

Mis on meie vastus? Kui me vaatame seda, kuidas demoniseeritakse Ungari peaminister Orbanit, kes on taastanud Ungari rahvasuveräänsuse, kui me vaatame, kuidas demoniseeritakse Poola valitsust, kes on taastanud Poola suveräänsuse, kui me vaatame seda, kuidas demoniseeritakse tšehhe ja slovakke, kes püüavad taastada oma rahvaste suveräänsust, siis me saame ju aru, mis on selle mängu nimi. Ja siis me saame aru ka, mispärast ERR püüab jätta meist mulje kui mingisugusest veidrast hullude hambast, mingitest Bocki-vendadest. Mis on meie vastus? Me ei ole jõuetud, meil on ajud peas, meie erakonda kuulub 8200 inimest, ja kui ma vaatan siin saalis ringi, siis ma näen vastu vaatamas säravaid ja arukaid silmi. Meie vastus on ka alternatiivmeedia, meil on meie uudisteportaal Uued Uudised. Me töötame sellega, me teeme selle järjest ja järjest sisutihedamaks ja paremaks. Meil on meie ajaleht, mida te ka täna siin saite. Eile ilmus see muuhulgas ka Õhtulehe vahelehena. Me jätkame seda praktikat, meil on meie raadiosaade Räägime Asjast Ring FM’is, Tre raadios ja Saaremaa Pereraadios igal pühapäeval kell 11 ja kell 21. Ja meil on loomulikult veel üks tohutu moraalne eelis. Meil on ausus. Meil on kõnepruuk, millest inimesed aru saavad. Me ei ole ilmeksimatud, me komistame, me teeme vigu, mina olen komistanud, olen teinud vigu, tunnistan seda. Me küll kalkuleerimine, nii juhatuses kui ka mujal, kuidas mingeid asju teha, aga vahel läheb lihtsalt nihu. Inimene plaanitseb, aga jumal juhatab, keegi ei ole siin jumal. Aga nagu ma kirjutasin, sellessamas lehes, mille viimase numbri te siit kaasa saate, ükskõik mis, aga meie alistu lootusetult, me ei alistu võitluseta. Eesti rahvas ei ole kunagi alistunud võitluseta, ei muistses vabadusvõitluses, ei Vabadussõjas, ei Teises maailmasõjas ega ka okupatsiooni ajal. Me oleme alati andnud lahingu ja me anname lahingu ka nüüd, ükskõik kui ülekaalukad on meie vastas olevad jõud, sest teisiti ei ole võimalik, kui me seda lahingut ei anna. Kui me seda lahingut ei anna, siis ei ole eesti rahval lootust, sest Isamaa ja Res Publica Liit seda lahingut ei anna. Reformierakond seda lahingut ei anna, Keskerakond seda lahingut ei anna. Sotsiaaldemokraatidest ma üldse ei räägi, ma ei taha seda nime suhu ka võtta. Ja Vabaerakond on pöidlakeerutamise erakond. Karmilt ütlen, aga see on aus hinnang asjadele.

Ma käisin Saaremaal ja kohtusin Saaremaa inimestega. Uskumatu üksmeel oli meil ruumis ja üks inimene ütles seal, et ma ei ole siin erakonnas mitte ühegi nime pärast, ma olen siin erakonna maailmavaate pärast. Ma arvan, et see ühendab meid kõiki nii siin saalis kui ka väljaspool seda saali. Ja nüüd on oluline, et meie sõnum pikkamööda, kasvõi kukesammudega, jõuaks kõikide Eesti inimesteni. Me oleme siin, sest meie süda nõuab nii! Ma tänan teid! Eesti eest!

Kommentaarid