Endine inimõiguskohtunik Uno Lõhmus kaitseb riiklike institutsioonide õigust olla kriitikast puutumatu

Endine kohtunik Uno Lõhmus asus presidenti kaitsma.

Eesti poliitikas jätkub omade ja “nende” vastandamine ehk siis kõikelubatavus teatud isikutele ja institutsioonidele.

Endine riigikohtu esimees Uno Lõhmus räägib ERR-is ohtudest demokraatiale ja on võtnud sihtmärgiks jällegi EKRE. Kuigi poliitikutele on kümneid ja juba ka sadu kordi selgitatud, et “kohtunike peade veeretamine” on kujundlik väljend, mis tähendab laias laastus oma tööd halvasti tegevate kohtunike errusaatmist, on Lõhmus taas seda väljendit giljotiinitera alt vaatama asunud.

Väidetavalt demokraatia pärast mures olev Uno Lõhmus vaatab ohuna demokraatiale kriitikat riiklike institutsioonide vastu, unustades samas, kui ohtlik on see, kui nende kohta ei tohi ühtegi kriitilist märkust teha.

Lõhmus serveerib hoiatusena rea kõrvalekaldeid demokraatiast, sealhulgas ka kunagise sõjaväelise riigipöörde Kreekas – tegu on demagoogilise nõksuga, näitamaks, “kui halvaks võivad asjad minna, kui me EKRE-t ei peata”. Lisaks surub ta Eestile peale liberaalse demokraatia mudeli, kuigi seda pole kunagi ega kusagil ametlikult fikseeritud.

“…võime öelda, et põhiseaduse loojad nägid Eestit liberaalse konstitutsioonilise demokraatiana. Ehkki põhiseadus sõnaselgelt liberaalsust ei maini, on põhiõigused, eriti aga liberaalsed õigused nagu väljendus- ja ühinemisvabadus tihedalt seotud demokraatiaga,” väidab ta. Kas ainult liberalismile toetuv demokraatia on ainuõige? Või tuleks pigem karta seda, kuid demokraatia mõistele täiendsõnu külge kleebitakse, sest see tähendab kellegi nägemust “rahva võimust”?

Demokraatiast rääkides toob Lõhmus sisse “vale” sõnakasutuse, leides, et demokraatia “eroderuumine” algabki sellest. President Kaljulaid ütleb, et sõna on vaba, endine riigikohtunik aga vihjab, et sõna võiks olla ikkagi rihma otsa, ja seejuures mitte presidendi, vaid ebameeldiva poliitilise jõu oma.

Kui jutt on valest sõnakasutusest, siis on see halvemal juhul vaid poliitilisel kultuuri küsimus. Sugugi parem aga pole see, kui suud sulgeb poliitkorrektsus ehk siis asjadest ei räägita enam nii, nagu need on. Ja Eestis on see juba sündinud, vaid EKRE üritab asju muuta.

Lennart Meri pani välisministrina Lääne-Euroopat ahhetama sellega, et pildus Venemaa vastu teravaid kriitikanooli – Lääs polnud sellise otsekohesusega harjunud. Tollal me tundsime presidendi üle uhkust, kuid nüüd oleme sumbunud mittemidagiütlemise kultuuri. EKRE on selle stagnatsiooni omal karmil moel murdnud, aga Uno Lõhmus näeb selles ohtu demokraatiale – keegi ei tohi öelda, et kuningas on alasti.

On mõttetu üle rääkida Lõhmuse kõiki hinnanguid EKRE poliitikute ütluste kohta, mis puudutavad presidenti ja kohtunikke. Küll aga ütleb ta: “Nii Mart Helme (“See inimene ei anna endale aru, kes ta on, mis ametikoht tal on, millised volitused tal on  ja millised kohustused tal on”) kui ka Jaak Madisoni toon on kõike muud kui Eesti riigipead austav.”

Endine Riigikohtu kohtunik võiks mõista, et austus tuleb välja teenida, president aga pole kunagi austamisväärsuse tasemele jõudnudki ja lisaks teeb ta tema austamise üha raskemaks. Riiklikke institutsioone tuleb austada, aga nad peavad ise ka selle nimel vaeva nägema. President pole jõudnud ühiskonna sidustamiseni, vaid lõhub tema ühtsust – meil pole põhjust temast vägisi lugu pidada.

“EKRE juhtide (ma ei omista käitumist kogu erakonnale) sõnavõttudel kohtusüsteemi ning presidendi kohta on vähe pistmist väljendusvabadusega, eelkõige on need suunatud põhiseaduslike institutsioonide vastu, ja tekitavad koostöö asemel pingeid nii institutsioonide vahel kui ka demokraatliku ühiskonna toimimises, valitsuse töös ning viimase suhetes valijatega,” kirjutab Uno Lõhmus.

Ei, siin ongi tegu just nimelt väljendusvabadusega, eriti kui põhiseaduslikud institutsioonid ei täida neile pandud kohustusi (nii president kui kohtusüsteem), sest vaikimine tähendakski demokraatia ohtu seadmist. Et hoida ära variant “koostöö asemel pinged”, tuleb mõlemal poolel pingutada – endine riigikohtunik nõuab seda vaid EKRE-lt.

Lisaks on Uno Lõhmuse tiitlite juures ka “endine Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik” – see tähendab üldjuhul vasakliberaalseid vaateid, sest inimõigused on just liberaalses ühiskonnas ülepolititiseeritud ja üleideologiseeritud, lisaks ka laiendatud pahede ja kapriiside arvelt.

Kommentaarid