10.09.2019
Eiki Nestori jaoks olid Riigikogu esimehe tool ja kõnepult kohaks, kus sotsialismust levitada.
Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa kõnet parlamendi avaistungil on saatnud opositsiooni hambakirin – seetõttu oleks paslik meenutada endise esimehe Eiki Nestori “erapooletust”.
2015. aasta 14. septembril rääkis Nestor: “Endalegi üllatuseks olen lausa sunnitud alustama seda kõnet üleskutsega kaitsta demokraatia üht põhialust – inimese õigust öelda välja oma arvamus. Miks ma sellest räägin? /…/ Nimelt olevat Eesti rahvast tabanud ei midagi vähemat ega rohkemat kui sallivusrünnak. Ei, see pole kindlasti mitte nii! Sest õigus oma arvamusele on Anna-Maria Penul, kui ta kirjutab südamliku kolumni, Helen Sildnal, kui ta koos kaaslastega korraldab ürituse “Sõbralik Eesti”, ja kõigil – kordan, kõigil – sellel üritusel viibinutel, Jüri Käol, kui ta koos teiste ettevõtjatega toob välja pagulasteema majandusliku poole… /…/ Seevastu maja süütamine, kui selles magavad ka lapsed, ei ole arvamuse avaldamine – see on kuritegu, inimsusvastane kuritegu, vihakõne, mis iganes kujul lihtsalt labane sõim.
Nagu näha, kaitseb Nestor just ühiskonna “sallivuslikku” poolt ja ründab kedagi “kelle nime ei öelda” – Vao maja süütamine aeti kaude EKRE kaela, kuid juhtum on siiani lahendamata, olles tõenäoliselt pigem pagulaste endi arveteklaarimine või provokatsioon EKRE mustamiseks.
Nestor jätkab: “…pagulasteemast kuumaks köetud ühiskonnas läheb kohe veelgi palavamaks, sest eelmisest Riigikogu koosseisust pooleli jäänud tööna tuleb vastu võtta ka kooseluseaduse rakenduslik osa.” Edasi järgneb pikk jutt sallivusest, süüdistused “sallimatuse” pihta “Kes teile selle õiguse andis?”, kaljulaidilik “On ju eestlaste seas isegi moslemeid. On ka musta nahavärviga inimesi” ja lõpuks ka üleskutse: “…mis võimalus on meil olla ja edasi minna selles tänases maailmas, kus täiesti selgelt toimub võitlus avatud, demokraatliku ja salliva elukorralduse ning vaenlase kuju loomisele ja vihkamisele toetuvate diktaatorite vahel. Mis võimalus on meil üldse ellu jääda, kui me selle vastanduse piiri peal elades poolt ei vali?”
Sots Nestori puhul on ju täiesti selge, keda ta mõtles “avatud, demokraatliku ja salliva elukorralduse” ja “vaenlase kuju loomisele ja vihkamisele toetuvate diktaatorite” all. Lõhestumisele kutsuv vihakõne missugune ja seda Riigikogu esimehelt, kes on ilmselgelt ühe poole esindaja!
Kuna tollal oli EKRE just parlamenti pääsenud, järgnes otsene sildistamine: “Kõik need, kes soovivad mustadele ust näidata, soovivad ka seda, et me NATO-sse ei kuuluks”, ja absurd: “Miks sina, kes sa näed Süüriast ellujäämise nimel Euroopasse pagenud pere vastuvõtmises ohtu meie kultuurile, kasutad igapäevaelus araabia numbreid?”
Veel ütles Nestor: “Hea Riigikogu! Soovin, et me pagulasteemade arutelul räägiks peamisest ehk sellest, kuidas pagulasi vastu võtta. Õpetame siia saabunutele selgeks eesti keele, seletame neile meie tavasid, anname lastele hariduse ja vanematele töö. Kui meie neist lugu peame, peavad ka nemad meist.”
Tol ajal Nestor veel ei teadnud, kuidas üks temalt varjupaiga saanud süürlane vägistab oma naise, seob radiaatori külge ja ähvardab põlema pista, pärast vanglast vabanemist aga õpetab eesti neidudele süüria tantse; teine süürlane aga tegi oma naisest elava lõkke. Ilmselt arvab parlamendist välja kukkunud mees siiani, et Merkel tegi süürlasi Saksamaale kutsudes õigesti, kuid Euroopa tänased hädad migratsiooniga näitavad, et ka spiikri rollis juhtis tema ajutegevust ideoloogia, mitte reaalsus.
Nestori erapooliklikkus ilmses eredalt tema pooldavas suhtumises kooseluseadusesse, mis muideks pole tänaseni rakendusakte saanud. 2015. aastal hirmutas ta: “Meie ülesanne ei ole hinnata, kas seadust on vaja. Meie ülesanne on teha muudatused õigusaktidesse tulenevalt juba vastuvõetud seadusest. Ja kui Riigikogu selle töö tegemata jätab, siis pole vaja imestada, kui näiteks Riigikohus meid selleks kohustab.”
2017. aasta 11. septembri avaistungil tuletas Nestor taas meelde: “Ma loodan ka, et ühiskonnas leviv arusaam sellest, et kooseluseadus ei kiusa ega ahista mitte kedagi, sealhulgas mitte kuidagi neid inimesi, kellele seda seadust vaja pole, jõuab pikkamööda siia saali. Ehk siis suudame ka rakendusaktid vastu võtta.”
Kui võtta nüüd ette praeguse Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa kõne esmapäevasel avaistungil ja kõrvutada seda Eiki Nestori kõnedega, siis peab vaid tõdema, et praktikas on Riigikogu esimehed ikka ja jälle lähtunud oma maailmavaatest. Seega oli opositsioon protest vaid näide nende endi silmakirjalikkusest.