29.07.2019
Halenaljakas on see, kuidas odavtööjõu abil oma hädasid leevendada püüdvad ettevõtjad kasutavad seejuures üsnagi läbikukkunult vasakliberaalide mõisteid arengutest, avatusest ja õigusest seadusi rikkuda.
Siseminister Mart Helme ütles, et ettevõtjatelt ei nõuta praegu midagi muud kui seaduste järgimist – aga see on ala, milles nood eriti püsida ei taha. Alles hiljuti kirjutas tööandjate esindaja meedias piirangute kohta parastav-õigustavalt: “Pole siis ime, kui tööjõupuuduses ettevõtjad illegaalset tööjõudu kasutavad!”
Ettevõtjad õigustavad seaduserikkumisi?! Kusjuures töökohtadelt tabatud arvukad illegaalid tõestavad, et nad teevad seda ka ise reaalselt. Ometigi peaksid just ärimehed seadustest kinnipidamist rangelt jälgima ja soosima – nad ju ei tahaks, et džunglikapitalismis ei loeks ei lepped ega tähtajad, mis pannakse ju samuti seadusandluse kohaselt kirja.
Ettevõtjad on selles osas üsna ühte meelt vasakliberaalidega, kelle arvates on seaduste rikkumine õigustatud näiteks migrantide kokkukorjamisel Vahemerel või geipaarile elamisloa andmisel – see mõttelaad on juba ka Eesti kohtusüsteemis Anu Uritami kaudu sees.
Nüüd on tekkinud taas üks uus võõrtööjõu sisseveo õigustus – nimelt töötavat ukrainlased nurisemata 12-15 tundi päevas ja seitse päeva nädalas, samas kui eestlased tahavad pärast 8 tundi tööd koju minna ja nädalavahetusel puhata. Ja seda räägivad ettevõtjad, kes EKRE-t kritiseerides räägivad avatusest ja ülemaailmsusest!
Kulla ärimehed, kas te ei märka, et nende juttudega olete te just Ida-Euroopas või lausa Venemaal! Kogu see orjatöö õigustamine on ju ehtsovjetlik! Seda enam, et 15 tundi järjest töötav inimene jätab kümneid kordi ennem oma näpud mingi tera vahele kui väljapuhanud ja seaduses ette nähtud aja töötanud tööline.
Kogu Euroopa ja Lääs rõhuvad oma seadustes ja ideoloogiates normaalsele tööajale ja karistavad neid karmilt, kes ületavad piirnorme – meie kaugsõidujuhid teavad seda väga hästi. Meie avatusest rääkivad ettevõtjad aga kaugenevad sellest Euroopast seitsmepenikoormasammudega ja tormavad idanaabri suunas, kui räägime 12-15-tunnisest tööpäevast kui loomulikust asjast.
Üks kivi meie ettevõtjate kapsaaeda on ka Eesti tehnoloogilise arengu küsimus. Nutulauludes tööjõupuuduse kohta rõhutakse IT-sektorile, tehnoloogiaettevõtlusele ja idufirmadele, kuid ise eelistatakse TMKK-d (töömehe kaks kätt). Praegune rahandusminister Martin Helme ütles juba opositsioonis olles, et odavtööjõud suretab tehnoloogilise arengu – kui eelistatakse füüsilisi töökäsi, siis ei investeerita ka uutesse tehnoloogiatesse. Ehk siis kui Maxima võtab tööle umbkeelsed kassanaised, siis ta selvekassasse ei panusta!
Viimaks ka tänasest tööjõupuudusest tagantjäreletarkusena vaadates. Selline areng oli juba ette teada – see on kogu maailmas kümneid kordi läbi mängitud. Omal ajal mindi Soomest Skandinaaviasse; kui majanduse arenedes hakkas tööjõudu nappima, toodi sinna eestlasi ja teisi võõrtöölisi; nüüd vajab Eesti töökäsi ja toob ukrainlasi; 15 aasta pärast on Ukraina kiiresti arenev piirkondlik suurriik (potentsiaali tal on) ja siis hakkavad sinna tööle tulema usbekid, kirgiisid ja teised.
Eesti oleks Reformierakonna valitsedes pidanud seda ette nägema, aga kas ei näinud või ei hoolinudki sellest. Me oleks saanud maailmakogemusest lähtudes midagi ette võtta – arendades näiteks kõrgtehnoloogilisi ja inimtööjõudu mittevajavaid valdkondi teistest enam. Aga 17-aastase poliitoravate valitsemise ajal lasti kõigel minna nii, nagu muu maailm oli juba valuliselt läbi teinud. Kes teab, võib-olla tehti meelega nii, et rahvastikku välja vahetada.
Siseministeerium on öelnud, et seaduslikku tööjõudu ei soovi riik kuidagi piirata. Kogu jant käib praegu selle ümber, et tööandjatel on raskusi majandamisega, seda soovitakse lahendada tööjõukulude vähendamisega, seal on ainsaks viisiks odavamad palgad, neid saab maksta vaid vaestest maadest tulijatele, selleks aga on vaja tööjõu sisseveo piiranguid maha võtta, ja kui valitsus keeldub – noh, siis läheb seadusterikkumiseks. Või vähemalt halisemiseks.