07.10.2019
Kliimastreik Riigikogu ees – kas need inimesed üldse teavad, mille nimel nad piketeerivad?
Viimastel kuudel on kogu Eesti avaliku ruumi täitnud mitmesugused kampaaniad, millel puudub tegelik põhjuslik alus. Näiteks rändekampaania, kliimahüsteeria, sootuse propaganda.
Probleem pole neis valdkondades ootamatult muutunud objektiivses olukorras, vaid selles, et on loobutud rakendamast seadusandluses kasutada olevaid ja täidesaatva võimu käsutuses olevaid meetmeid.
Mingid ebamäärased organisatsioonid, kodanike ühendused ja liikumised, mis on reeglina ebamäärased ja läbipaistmatud ning ilma reaalsete juhtideta survestavad avalikkust ja saavad toetust peavoolumeedialt ja sotsiaalmeediakanaleilt.
Sarnased protsessid on käivitunud Prantsusmaal kollaste vestide liikumisena, millega on nüüd liitunud ka kliimaterroristid. Midagi sarnast jätkub Hongkongis, kus pole enam ammu aru saada, kas kaitstakse reaalseid kodanikuõigusi või lihtsalt mässatakse mässamise nimel. Ei saa välistada ka seda, et algselt tõsistel eesmärkidel alustatud liikumised on võimude korraldusel vägivaldseks muudetud, saamaks põhjuse neid maha suruda.
Samasse kategooriasse võib lülitada ka Greta Thunbergi aktsioonid, mis ei külva midagi muud kui ebamäärast ja isegi illegaalset mässumeelsust. Toome lapsed tänavaile nagu 1968. aastal Pariisis võitlema kommunistlike loosungite all käsikäes hipinduse ja suguelulise lõtvusega. Meenutagem, et see mäss sumbus lõpuks HIV levikusse.
Neil uutel „revolutsioonilistel“ liikumistel pole vastutustundlikke juhte, keda me tunneksime ja kellelt võiksime küsida, miks nad seda teevad. Kuidas saaksime Aspergeri sündroomi põdevat Gretat süüdistada selles, et ta kutsub noori tänavaile, et umbes 2-3 argumendiga rünnata nii oma riikide valitsusi kui kogu kehtivat õiguskorda?! Eestis esineb LGBT nimel pidevalt üks süüdimatu transseksuaal, aga tegelikud liikumise juhid jäävad kulisside varju.
Sama anonüümsed on need Vahemerel tegutsevad „päästeorganisatsioonid“, kes soosivad kriminaalset tegevust ja niinimetatud paadipõgenike smugeldamist Euroopasse. See omakorda on tekitanud meie mandril rohkem ja keerukamaid probleeme kui need, mis algselt sundisid Aafrikast ja Lähis-Idast lahkuma miljoneid „põgenikke“. Niisiis, rändekriis tekitab tegeliku kriisi, sealhulgas vohava terrorismi just Euroopas, mitte lähteriikides, kus ei suudeta omavahelisi probleeme lahendada, sealhulgas usuliste vastuolude tõttu.
Rändekriisi üheks vormiks on see, mis toimub Eestis, aga naaberriigis Soomes. Eestisse tulvab elatustasemepõgenikke Ukrainast, Soome on aga avamas sotside valitsuse ajal oma väravad avali kõigile, kes tulevad riigi majandust toetama, kui nad vaid „suudaksid suhelda inglise keeles“, nagu nüüd on Soome meedias viimastel päevadel välja öeldud. Niisiis tahetakse loobuda viimastest piirangutest Soome ühiskonna süvenevaks desintegreerimiseks ja soomluse identiteedi ruineerimiseks.
Jah, Soomes on nii parlamendis kui ka omavalitsustes juba palju migrante, kes oskavad ka soome keelt, kuid kelle puhul võib selgelt märgata, et nad ei identifitseeri ennast Soome ajaloo, kultuuri ega väärtustega. Tulemuseks on see, et peagi kaob mõte Soomel kui rahvusriigil. Soomest saab esimene kandidaat Euroopa föderatsiooni „liiduvabariigiks“ muutumisel.
Tegelikult on Eestil veel pikk tee sama olukorrani, sest meil pole veel sadu tuhandeid süürlasi, somaallasi, aga ka venelasi või usbekke, kes kõrvuti Eesti Kalevipoegadega peavad ülal Soome majandust ja ühiskonda. Iseasi, missuguse hinnaga. Eesti on uue valitsuse ajal otsustamas rangemate piirangute üle siia saabuvate elatustasemepagulaste riiki laskmisel.
Niinimetatud põgenikepoliitikas on Eestis seni suudetud hoida mõistlikku joont, et Brüsselist meile mingeid sunduslikke kvoote ei saa pähe määrida. Ent kõik see võib muutuda kiiresti, kui näiteks sekundaarset rännet, mis saabub meile Schengeni alast laevade ja lennukitega, ei suudeta enam piirata. Eestis on eestlasi viis korda vähem kui pärissoomlasi Soomes, seepärast oleme ka viis korda haavatavamad. Nii et tuleb ärgata varakult, mitte siis kui enam ärgata ei lasta.
Nädalavahetusel ütles Lääne Elu toimetaja Andrus Karnau Raadio 2-s, et ta ei saa aru, miks siseminister Mart Helme tahab piirata sisserännet, näiteks lihttööle tulevate ukrainlaste ja teiste nõukogude rahvaste osalt. Et miks poliitikud on vastu, kui samal ajal rahvas ei protesti? See on peavoolumeedia esindaja tüüpiline reaktsioon, et rahvas ei protesteeri.
Kuidas saakski, kui tema oma ajalehes, Eesti suuremais ajalehtedes ja ka rahvusringhäälingus selliseid proteste eales ei avaldataks. Viimati tehti seda veel aastate eest Tallinna Televisioonis, mille massimmigratsiooni toetav Tallinna linnavalitsus linnapeaga eesotsas jõhkralt kinni pani. Huvitav, kas võtavad nad nüüd ukrainlased tööle oma sotsiaalmeediakanaleis?
Lõpuks oleks vaja rõhutada, et nii rändekriis, kliimahüsteeria kui ka sootuse propageerimine on sisuliselt riikide ja rahvuste ülesed teemad ja kampaaniad. Seetõttu ka ignoreerivad need kampaaniad suveräänseid riike, rahvusriike, kellel pole enam mingit õigust ega võimet oma agendat kaitsta ega protestida, ilma et neid tembeldataks tagurlikeks. Kohe kisavad ka siin kohalikud kaasajooksjad rassismist, etnilisest vaenamisest, inimõigustest mingeist „liberaalseist väärtustest“ taganemisest.
Taustal on tegelikult rahvuste, nende kultuuride, keelte ja pärandite hävitamine, unifitseerimine mingil juba N. Liidust tuttaval „üldrahvalikul“ alusel. Ühtaegu tähendab selline poliitika, näiteks Euroopa Liidu föderaliseerimine, lõpuks Euroopa enda hävitamist. Euroopa väärtuseks ja erinevuseks on olnud rahvuskultuuride eristumine ja nende panus ühisesse Euroopa kultuuri ja pärandisse. Kui see kaob, pole enam mõtet kõnelda Euroopast muus mõttes kui lihtsalt Maa osast.
Paljuski meenutavad viimatised protsessid sedasama, mis toimub loomariigis. Liikide vähenemine lõpetab ka uute liikide tekke ja lõpuks looduse muutumise globaalselt üheülbaliseks, mis on esimene samm looduse väljasuremisele. Sama juhtub Euroopas ja kogu maailmas, kui võetakse omaks globalistlik, unifitseeriv suhtumine, milles inimene on vaid bioloogiline objekt, mingi väljasurev loom, mitte enam kultuuriline subjekt, kes võib säilitada maakeral tsivilisatsiooni.
UU