Globalismimeelsetele: teie rahulik uni kaob siis, kui te loobute demokraatia reeglitest

Meeleavaldus ÜRO rändepaktiga liitumise vastu Riigikogu ees 26. novembril 2018

Praegu levitab peavoolumeedia kulutulena teadet, nagu ähvardanuks rahvuskonservatiivid valitsuskõneluste katkemise korral poliitika tänavatele tuua.

Tegu on järjekordse valega, sest mingeid otseseid proteste EKRE korraldama ei hakka. Hoiatus seisneb milleski muus – selles, et EKRE-t poliitika ääremaile suruda ei õnnestu.

Nimelt on EKRE-t asutud ühiskonnast välja puksima. Juba aastaid käib peavoolumeedias kõige ehtsam infosõda, kus maha tehakse praktiliselt kõik, mida EKRE poliitikud on öelnud või teinud. Sopaajakirjandus ei luba kohe mitte millelgil jalule jääda.

Mäletate eelmist nädalat – siis võeti üles aborditeema, mis oli koalitsioonikõnelustel juba läbitud teema ja EKRE soov abortide riiklik rahastamine lõpetada ei leidnud toetust, küll aga sai fikseeritud erakonna soov tugevdada abordinõustamist. Ometigi raius terve ideoloogiaarmee terve nädala aborditeemat, et EKRE-le ära teha.

Esmaspäeval algas uus nädal saate “Räägime asjast” üksikute kontekstist välja kistud lõikude võimendamisega – taas teema, mille kallal terve nädal hambaid teritada. Eesmärk on vaid üks – teha Keskerakonnale ja Isamaale selgeks, kui jube on EKRE, ja suunata nad Reformierakonna sängi.

Tegelikult on tegu hübriidsõjaga – kõikvõimalikud poliitikud ründavad lausa igas sõnavõtus EKRE-t ja seda ka siis, kui erakond üldse teemasse ei puutu. Üha enam on näha seda, kuidas välissurve eesti poliitikutele kasvab ja neid pekstakse juba nö Tarandi eurokannikatele, et nad oma peremeeste käsud ellu viiks.

Aga jutt poliitika tänavatele toomisest on õige juhul, kui EKRE-t üritatakse ka edaspidi Eesti poliitikast kõrvaldada. Rahvuskonservatiivid pole lumehelbekesed, keda saab sundida iga sõna pärast vabandama, ja nad pole ka pehmod, kes poevad iga asja peale nurka häbenema. Kui vaja, löövad nad ka lahingut, nagu “kollased vestid” Prantsusmaal – ja taas Vilja Kiislerile ja Postimehele ettehoiatavalt – me ei pea silmas mitte märatsemist, millega üritab Prantsusmaa süvariik “kollaveste” diskrediteerida, vaid demokraatlikult aktsepteeritavat vägivallatut kodanikualgatuslikku survepoliitikat.

Eesti poliitikas üritatakse mitte märgata, et just Lääne-Euroopas on survepoliitika juba aastakümneid tänavatel – farmerid sulgevad kiirteed ja riigipiirid, streikijad panevad seisma maa-, õhu-, laeva- ja rongiliikluse ja nii edasi. Just see Lääs, kuhu me 2004. aastal läksime, tunnustas vähemalt siiani kodanikuproteste.

Mis aga puutub otsesesse vägivalda, siis rahulikud meeleavaldused nagu rahvuslaste marsid on ainult Ida-Euroopa tavanähtus, sest erinevalt Läänest pole vasakpoolsed seal suutnud vägivallatsevaid Antifasid välja tuua. Vägivald tänavatel kuulub Lääne-Euroopa külge, kus on selleks moslemimigrandid, äärmusvasakpoolsed ja süvariigi käsulauad.

Võimuläbirääkimiste algusest peale on sotsid ja Reformierakond ise üritanud tänavapoliitikat teha, tuues protestidele oma hungveipinge, kuid paraku pole neil võtta kedagi peale marufeministide, ajupestud noorte ja sotside “võimlemisrühmade”. Praegu võivad nad kadedust tunda, sest ei suuda välja tuua inimesi, keda nad siiani “harimatuteks” ja “vaesteks” tembeldasid – tegelikke lihtkodanikke, mitte ideoloogilist proletariaati.

EKRE hoiatus on suunatud Reformierakonnale, kelle poliitik teatas Eero Merilind teatas, et oravad on oma “väärtuste” nimel valmis demokraatia kägistama. Hoiatus on suunatud nende jõudude vastu, keda Brüssel õhutab iga hinna eest EKRE-t võimukõnelustelt kõrvaldama – kui te hakkate sigatsema, siis meie hakkame vastu, ärge lootkegi vaikset tapale minekut!

Hoiatus on adresseeritud kõigile, kes loodavad, et pärast koalitsioonikõneluste lõppemist tuleb Reformierakonna vapiloomake, loob uue lilla valitsuse ja jätkatakse oma peenhäälestamist – ei, järgmised neli aastat katkute te oma juukseid, sest rahvuskonservatiivid hakkavad teil otse kandadel elama!

Hoiatus aluseks on ka Suurbritannias toimuv, kus euromeelsed Theresa May juhtimisel on Euroopa Komisjoni toel peaaegu hävitanud rahva tahte Brexiti näol ja seeläbi ka vana Briti demokraatia.

Kommentaarid