Haiglane “kunstiprojekt”. Miks peab inimesi alatasa hirmutama?

Õismäel, Lasnamäel ja Mustamäel paigutati kunstiprojekti sildi all kõhedust tekitavad reklaamiplakatid, kus kujutatud sõjas purustatud maju nende plakatite taga ehk neli vaadet hävitatud linnaruumile.

Sotsiaalmeedia on läinud kihama, miks sellist hirmutamist on vaja. Linnavalitsus asja heaks ei kiida, aga laiutab käsi, et midagi teha ka ei saa.

Eriti häiriv on tõik, et see „näitus“ pandi välja Eesti vabariigi sünnipäeva puhuks.

Riigikogu liikme Varro Vooglaidi kommentaar: „Ei, see ei ole lihtsalt üks kunstiprojekt. Kunstiga pole sel üldse mitte midagi pistmist – jutud kunstist teenivad lihtsalt ettekäände funktsiooni. Sisuliselt on tegu populatsiooni psühholoogilise töötlemisega, inimestes hirmufooni teadliku ja tahtliku kasvatamisega, psühholoogilise sõjapidamisega oma rahva suunal. Koroonaajal saadi “hea” kogemus, et hirmu külvamise abil avalikku arvamust kujundades on palju lihtsam oma poliitilisi plaane ellu viia – luuakse massipsühhoosi atmosfäär, mis soosib sellise ambitsioonide ja plaanide elluviimist, mis oleks muidu avalikkusele vastumeelsed. Koroonaajal oli narratiiv lihte: kui sa ei istu kodus või ei lase end süstida (või protestid piirangute vastu), kannad süüd paljude inimeste surma eest jubedasse taudi.

Antud juhul luuakse aga valmisolekut ja toetust selleks, et tuua Eestisse sõda, juurutades narratiivi, et kui sa ei ole meie maa totaalse militariseerimise ning pingete pideva eskaleerimisega nõus, siis kannad vastutust tuleva sõja eest. Ehk inimestes juurutatakse hoiakut, et nad sõja suunas liikumise vastu protestimise asemel hoopis toetaks seda (sh maksaks rohkem makse ja loobuks muudest hüvedest) ja protestiks hoopis nende vastu, kes julgevad midagi kobiseda – sest sõja suunas liikumine olevat tegelikult hoopis sõja ärahoidmine. Muidugi on selline manipulatiivne käitumine täiesti tülgastav, absoluutselt vastuvõetamatu. Ainuüksi see, et hiiglaslikel piltidel sodiks pommitatud majadest on kujutatud kodud, kus elavad konkreetsed lapsed, kes nüüd iga päev neist piltidest mööda sõidavad või jalutavad, näitab, et niisuguste projektide taga on sõna otseses mõttes psühhopaadid.“

Kolumnist Karl Olaf Rääk: „Linn ei pea seda õigeks, aga näe maha ka ei võeta. Kui ENSV lipu Smuuli puusliku kõrvale riputamise puhul lendas politsei välgukiirusel peale, viidates kellegi häirimisele, siis antud juhul, kui ekspositsioon häirib tuhandeid inimesi, inisetakse midagi kunstist.

Tsitaat: “Üks näituse autoreid kunstnik Estookin ütles Delfile, et näituse ajastus ei ole juhuslik. „Minu meelest on see hea aeg, mil küsida endalt, mille eest saame olla tänulikud. [–] Tema sõnul ongi vabariigi aastapäeva eelne aeg ideaalne, et enda jaoks mõtestada asju, mille eest ollakse tänulik”.

Saame aru, et noorkunstnik Estookin ei evi mõistust ega südametunnistust, mis takistaks jälki teadvuse vägistamist kunstiks pidada. Aga ülejäänutel võiks natuke rohkem inimlikkust, tarkust ja vastutustunnet olla. Kui paljud inimesed peavad tegema avalduse politseisse, et see jälk hirmukampaania avalikust ruumist koristataks ja üles panijad uurija kabinetis kõnekunsti harjutaks?”