28.01.2022
Gerli Tali foto
Perearstide Seltsi juhatuse liige Karmen Joller kinnitab Õhtulehes, et perearstide koormus on tohutult tõusnud: „Me ei jõua paljude inimeste kõnesid vastu võtta, koormuse tõus on kohati nelja-viiekordne, kohati kümnekordne.“
Kõik on arusaadav, aga tekkib muidugi küsimus, mis vaevas ka pangast laenu küsima läinud Joosep Tootsi: et heakene küll, aga mida peaks siis tegema, et perearsti vastuvõtule saada? No et üldse vastuvõtule saada?
„Millal peaks perearstiga ühendust võtma? Kui on tõesti tervisemure, kas füüsilise või vaimse tervise mure,“ teatas Joller. Aga mida tähendab „tõesti tervisemure“? Kuidas „tavaline“ inimene saab kindlaks teha, kui tõsine on tema füüsiline mure, kui ta ei ole arstindust 6 aastat õppinud ja aastakümneid praktiseerinud? Kuidas vaimse tervise probleemiga inimene peaks aru saama, et tal on vaimne probleem? Kas inimene peaks oma tervisemure tõsidust hindama internetis leiduvate andmete ja sümptomite kirjelduste järgi? Aga siis jääks ju iga teine uskuma, et tal on vähk, ja iga kolmas mees arvaks, et ta on rase.
On ju tihti nii, et ka perearstil läheb tükk aega, enne kui ta saab pärast igakülgseid analüüse, läbivaatusi ja konsultatsioone eriarstidega panna diagnoosi. Aga kui ei saa isegi helistada mitte, missugusest haiguste õigeaegsest tuvastamisest ja õigeaegsest ravist (siis, kui pole veel hilja) saab juttugi olla?
Jah, meie tublid perearstid on ülekoormatud, mis on täiesti mõistetav. Aga nad on olnud seda ka enne koroonaaega, kuigi mitte nii hullusti. Juba siis vajas perearstinduse süsteem Eestis tugevdamist. Igal arstil oli rohkem püsipatsiente, kui ta tegelikult jõudis teenindada. Kuigi peaks ju olema mingi „võimsuse reserv“ erakordseteks olukordadeks, mis on tekkinud ajaloo jooksul korduvalt, tekkisid nüüd ja tekkivad ka tulevikus. Kaks aastat pandeemiat – ja mitte mingeid järeldusi, mitte mingit perearstide süsteemi tõhustamist. Kuigi iga haigeks jäänud inimese tagasitee tervise juurde algab justnimelt perearsti juurest. Mida kõik need aastad on teinud terviseminister Tanel Kiik peale igapäevast sõnapidamatust telekaamerate ees ja 250 000 vaktsiinidoosi huku patuoinaste kaela ajamist? Äkki üritatakse midagi mõistlikku saavutada selles vallas vastse rahvatervisehoiu eelnõu abil? Valitsus tahab hakata soomuutmise protseduure, sealhulgas operatsioone, rahastama haigekassa eelarvest. Kas see aitaks tavainimestel pääseda perearsti juurde, kelle medõelegi nad ei tohi helistada?
Kiige suhtes on korratud, et jah, saame aru, aga poolel teel hobuseid ei vahetata. Hobuseid võib-olla tõesti, kuid kas see tarkus kehtib ka näiteks oina kohta?
Kuna Karmen Joller on meil peaaegu sama suur kõneisik ja on Perearstide Seltsi juhatuse liige, nii et räägib kogu perearstinduse nimel, siis tuleks tal ka vastutada tekkinud olukorra eest, mis on kõike muud kui normaalne.
Ei tohi tulla, ei tohi helistada… aga mida siis tohib teha? See on nagu anekdoot, et mida teha tuumasõja korral: mässida ennast valge lina sisse ja vaikselt kalmistu poole roomata… Joller kutsub üles mitte arste tülitada, aga valgest linast millegipärast ei räägi.
Aga äkki nüüd saabki rakendada sutropistlikku ideed, et kes pole vaktsineeritud, ärgu isegi helistagu mitte, vaid roomaku kalmistu suunas? Ja konservatiivid, kes peaksid Jolleri arvates vanglas istuma, ärgu ka pöördugu. Erakordse olukorra tingimustes võidaksegi hakata patsiente jagama mitte ainult vaktsineerituse, vaid ka maailmavaate alusel. Need kiigejollerid on juba ammu nagu mingi tšastuška kangelased.
https://www.youtube.com/watch?v=SL6h_V_SXgw
Ivan Makarov