Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Henn Põlluaas: Eesti peab Venemaalt nõudma kommunismikuritegude kompenseerimist

18.01.2023
Henn Põlluaas
© UU

Harva on põhjust siin puldis tunda rõõmu millegi üle, ja eriti tegelikult sellise kurva tagapõhjaga eelnõu üle. Aga ma olen kindel, et Riigikogu võtab okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isikute seaduse muudatuse vastu ja sunni tõttu võõrsil sündinud lapsed saavad ka õiguse ja õigluse osaliseks.

Pikemalt rääkisin ma sellest siis, kui me eelmine kord arutasime ja menetlesime okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isikute seaduse muutmist, kui me tõstsime seda toetust neile. Ma võib-olla hetkel nendest lastest nii väga palju ei räägi ja ei keskendu neile.

Aga see teema on ju, võiks öelda, et lausa piiritu. Siinjuures peaksime meeles pidama ka seda, et ega need lapsed ei sattunud üksi ja kogemata sinna Siberi ja Venemaa avarustesse. Ja kes ellu jäid, tulid tagasi. Aga kõik nende vanemad ju küüditati alusetult. Neid kasutati orjatööl Venemaal kuskil sovhoosides, kolhoosides, kanalite kaevamistel. Paljud inimesed, tuhanded olid vangistatud, tegid metsatööd, kaevasid kanaleid, kaevandasid – mida iganes.

Kümned tuhanded Eesti inimesed on teinud aastaid ja aastaid, mõned isegi kümneid aastaid orjatööd Venemaal, ilma et nad oleksid selle eest saanud tasu või kui said, siis niivõrd minimaalselt, et sellega isegi äraelamine oli võimatu ja pidi midagi kõrvalt tegema.

Ja kõik see töö ja kõik see vaev, mida Eesti inimesed on Venemaale sunniviisil panustanud, see on heastamata, rääkimata ülekohtust. Eesti riik on küll mitmel korral arutanud ja võtnud vastu otsuseid, et me peame pöörduma Venemaa poole, Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglase poole kommunismi kuritegude ja selle orjatöö kompenseerimise ja kompensatsiooni väljanõudmise küsimuses. Ja ometigi seda ei ole tehtud. Läti ja Leedu on sellega tegelenud pikalt. Jah, võib öelda, et nad ei ole ka midagi saanud, aga nad on vähemalt küsinud, nad vähemalt on nõudnud.

Eestis kunagi vastav komisjon sellega tegutses, koostati ka Valge Raamat, kuhu mitte väga täpselt, aga ümmarguselt siiski suudeti kokku hinnata kõik need Eestile ja Eesti rahvale tekitatud kahjud. Aga sinna see ka jäi.

Tegelikult peaksime minema nüüd sammu edasi ja koostöös oma teiste naabritega, kes samuti kommunistliku režiimi all kannatasid, need teemad ikkagi koostöös ja üheskoos esile tõstma ja vastavad nõuded Venemaale esitama.

Siia juurde kuulub terve rida muid asju veel ka hilisemast ajast. Üks näide on kas või Afganistani sõda, kuhu Eestist viidi ka väga suur hulk mehi sunniviisiliselt võõra riigi eest võõras riigis võitlema. Tegelikult on ka nemad ju selle läbi okupatsioonirežiimi represseeritud ja selle ohvrid. Paljud neist said seal surma, väga paljud kannatasid vaimsete häirete ja stressi käes. Ka need inimesed tuleks tunnistada represseerituteks.

Ja kui me räägime laiemalt, siis meil on ilus okupatsiooniohvrite memoriaal Maarjamäel. Tõesti suurepärane! Väga tore, et meil on olemas koht, kus käia ja leinata ja mälestada oma hukkunud sugulasi ja tuttavaid. Aga ometigi millegipärast nende inimeste nimed, kes seal on kirjas, need on mingisuguse kummalise filtri läbinud. Memento on korduvalt pööranud sellele tähelepanu, et seal ei ole kõiki nimesid, kes seal peaksid olema. See hulk on väga suur, nad võivad ka seda ise täpsustada.

Mina nii täpselt ei tea, aga üks asi, mis mulle hakkas silma, oli näiteks 41. aastal mobiliseeritud eesti mehed, umbes 33 000, keda viidi Venemaale, öeldi küll, et lähevad sõjaväkke, aga läksid hoopis vangilaagrisse. Ja esimese talve jooksul suri seal umbes 13 000 inimest nälga, haigustesse, olid mahalaskmised, poliitiline puhastus jne. Kas nemad ei ole kommunismirežiimi ohvrid? Loomulikult on. Ka nemad peaks sinna nimekirja kandma.

Kogu selle õuduse tagajärjel, mis me läbi elasime – tulen tagasi laste juurde –, president Meri kunagi ütles, et meil jäi sündimata umbes pool miljonit last. Nende kümnete tuhandete inimeste küüditamise tõttu, tuhandete arreteeritud ja maha lastud inimeste tõttu, sõjas hukkunud ja järgnenud õudustes kannatanud inimeste lihtsalt võimatuse tõttu saada lapsi sellises olukorras või soovidagi seda. Pool miljonit last, see on ju tegelikult pool meie eestlaste koguarvust. See on pehmelt öeldes genotsiid.

Ja kui me kõik need teemad paneme kokku – neid on kindlasti veel oluliselt rohkemgi, mida ma siin lühidas kõnes ei jõuagi käsitleda –, siis tõepoolest, kas me ei saaks või ei peaks lõpuks selja sirgu ajama, lööma rusikaga lauale ja ütlema, et meie rahva kannatused, meie mälestused, meie ajalugu – kõik väärib seda, et seda ei tohi unustada, seda tuleb meeles pidada ja süüdlane, Venemaa, peab selle eest vastutust kandma ja seda kõike meile kompenseerima.

Henn Põlluaas, EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees