Henn Põlluaas: Eestis saab olla vaid eesti keel riigikeelena, sinimustvalge riigilipuna ja lojaalsus Eesti rahvusriigile

Henn PõlluaasHenn Põlluaas peab Eesti välispoliitikat selgrootuks ja Brüsselile järelekiitvaks.

Eesti keele staatus riigikeelena ei näi aastatega kinnistuvat, vaid oht sellele näib aina tugevnevat.

Riigikogu liikmete Tarmo Kruusimäe, Priit Sibula, Jaak Madisoni, Henn Põlluaasa, Madis Millingu, Igor Gräzini, Jaanus Karilaiu ja Märt Sultsi algatatud keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu (666 SE) esimesele lugemisele järgnesid fraktsioonide esindajate sõnavõtud, kus EKRE-t esindas Henn Põlluaas. Uued Uudised vahendavad tema kõne täisteksti.

“Mind panevad sügavalt imestama need erinevad vastuväited ja püüdlused kogu seda teemat absurdi keerata, tuua siia mingisugused Egiptuse kuldkalakesed ja ma ei tea, mis ülejäänud jaburad võrdlused veel. Ma saaks aru, kui me räägiksime seda kõike aastal 1997 või 1998, kui meie taasiseseisvumisest olid loetud aastad möödas, aga täna on möödas ju 27 aastat!

Meil on sündinud siia täiesti uus sugupõlv, ka nendel inimestel, kes on varem Eestisse sisse rännanud, ja need inimesed ise, selle uue sugupõlve vanemad, on elanud siin aastakümneid. Rääkida sellest, et nad ei oska eesti keelt, sest see on liialt raske ja et seda on võimatu õppida, et selle mitte rääkimist ei tohi sanktsioneerida – no andke andeks, see alandavat neidsamu inimesi!? See näitab seda, et te nimetate ja peate neid alaarenenuteks, inimesteks, kes ei oska eesti keelt õppida, kes ei ole selleks suutelised. Minu meelest on nad suutelised, nad on täiesti normaalsed inimesed. Kui nad tahavad, siis nad oskavad.

Me näeme seda ju iga päev, kui inimesed lahkuvad siit välismaale. Mu ühe väga hea tuttava töökaaslane, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt, läks Saksamaale tööle ja kolme kuuga oli tal saksa keel suus. See näitab seda, et küsimus ei ole mitte selles, et eesti keel oleks raske või seda oleks võimatu õppida, või et kursusi ei ole. See näitab seda, et lihtsalt tahtmist ei ole! Eesti on integratsiooniprogrammidele kulutanud umbes 200 miljonit eurot, keeltekursustele on kulutatud, ma ei oska öeldagi, kui suur osa sellest, aga meeletu raha. Aga mis on tulemus? Praktiliselt nullilähedane.

2001. aasta rahvaloendus näitas, et teistkeelsete inimeste seas eesti keele oskus on ainult 38%. Läks kümme aastat mööda, 2011 oli see tõusnud 44%-le. Praktiliselt olematu tõus. Selle tempoga Eesti saab eestikeelseks riigiks kuskil saja aasta pärast. Aga kui me arvestame seda, et tegelikult meil tuleb iga aasta tuhandeid inimesi juurde just nimelt slaavi riikidest, siis me mitte iialgi ei jõuagi selleni, et Eesti riigis oleks eesti keel ka tegelikult riigikeele staatuses. Et nii juhtuks, selleks tulebki võtta vastu meetmeid.

2017. aastal avati võõrtööjõule uks laiemalt ja pärast seda kasvasid ka kaebused mitte ainult vene keele suhtes, et eestikeelset teenindust ei saa, vaid väga paljudes kohtades hakkasime saama ka inglisekeelset teenindust, kusjuures veel mitte puhtas ja korralikus inglise keeles. 2014. aastal kontrollis Keeleinspektsioon arste, õdesid ja hooldustöötajaid, neid oli 725. Mis te arvate, kui paljud neist eesti keelt ei osanud – 519! 725-st 519! See näitab, et olukord on täiesti katastroofiline, olukord on kontrolli alt väljas ja midagi tuleb ette võtta.

Siin räägitakse positiivsest lähenemisest. Me oleme 27 aastat lähenenud positiivselt, meil on olnud venekeelne koolivõrgustik. Mitte üheski teises Euroopa riigis, ka Ameerikas ega Kanadas, mitte kuskil ei leia te ühtegi riiki, kus antakse riigi poolt võõrkeelset haridust. See on absurd! Ma saan aru, tõesti, kui me taasiseseisvusime, oli olukord selline, aga täna peaks kõik need asjad juba ammu unustatud olema. Nii madal riigikeeleoskuse protsent kui Eestis, ei ole mitte üheski Euroopa riigis, ilmselt ka mitte üheski muus maailma riigis – isegi Lätis on läti keele oskuse protsent oluliselt suurem, kui on seda Eestis eesti keele oskus.

Nii et tulla rääkima seda, et me nüüd karistame neid inimesi – vastupidi, me anname nendele motivatsiooni lõpuks ometigi hakata eesti keelt õppima, hakata eesti keelt kasutama, sest küsimus ei ole mitte milleski muus kui lihtsalt tahtmises, suhtumises eesti keelde, eesti rahvusesse, Eesti kultuuri ja lõppkokkuvõttes, seda veel laiendades, siis lojaalsuses Eesti Vabariiki, kus põhiseadusega on paika pandud, et eesti keel on riigikeel.

Lõpetuseks ma tahaks teile lugeda ühe tsitaadi USA presidendi Roosevelti 1907. aastal öeldust. “Meil on ruumi vaid ühe lipu, Ameerika lipu, ühe keele, inglise keele ja ühe lojaalsuse, lojaalsuse jaoks Ameerikale.” Täpselt sama peab kehtima ka Eesti Vabariigis. Meil saab olla vaid üks lipp, sinimustvalge, üks riigikeel, eesti keel, ja lojaalsus ainult Eesti Vabariigile kui rahvusriigile. Muu ei tule kõne allagi.”

Kommentaarid