07.06.2018
Henn Põlluaas
Kogu neljapäevase päeva tilkus uudistesse järjekordset infot sellest, kes tuntud inimestest on Venemaa “russofoobide” nimekirjas, sõltuvalt sellest, millal Välisministeerium kellelegi hoiatust edastades helistas.
EKRE liikmetest on nimekirjas kaks, Riigikogu saadik Henn Põlluaas ja Tallinna volikogu saadik Urmas Reitelmann. Kuigi Uued Uudised on seda uudist juba kajastanud, annab rahvuskonservatiivne portaal sellest täpsemalt rääkimiseks sõna Henn Põlluaasale.
“Sain just hetk tagasi Välisministeeriumist teada, et ka mind on Vene Föderatsioon nn. russofoobide nimekirja pannud. Olgu see siis nüüd ka avalikkusele teada.
Russofoob ei ole ma kohe kindlasti mitte, see süüdistus on lihtsalt jabur. Pean vene rahvast, kultuurist ja nende toetusest traditsioonilistele väärtustele sügavalt lugu. Heade suhete vastu Venemaaga pole mul kunagi midagi olnud, kuid heade suhete võti asub Kremlis. Nemad on aga paraku otsustanud, et Venemaa sõpru ei vaja.
Teisest küljest pole aga midagi imestada, et mind sellesse listi pandi, sest olen läbi aastate ausalt ja avalikult võtnud sõna Kremli režiimi poolt rakendatud ebademokraatlike protsesside ja repressioonide suhtes ning mõistnud hukka Venemaa agressiiivset poliitikat ja imperialistlikke pürgimusi nii tänapäeva maailmas, kui ka meie endi ajaloos toimunuid.
Olen kirjutanud ka raamatu rahvusvahelist õigust eirava Eesti-Vene piirilepingu teemal, millega pürgitakse põlistama stalinlikku okupatsiooni ja annektsiooni 5,2 protsendil Eesti territooriumist, mis oma sisult võrdub ei rohkema ega vähemaga kui näiteks Krimmi okupeerimise heakskiitmisega. Kindlasti on Kremli häirinud ka see, et väliskomisjoni liikmena olen ka üks Riigikogus vastu võetud nn Magnitski seaduse algatajatest. Aga eks teavad nemad paremini, miks nad selle sammu astusid, mis siin ikka mõistatada.
Pean tunnistama, et teisest küljest on asjaolu, et Putin on mind ametlikult “russofoobiks” tituleerinud, veidi koomiline selle taustal, et EKRE poliitilised oponendid, eriti sotsid, on süüdistanud meid järjepanu ja alusetult hoopistükis putinistideks olemises. Nüüd peaks neil küll sellised rumalused kurku kinni jääma.
Kokkuvõttes võib seda aga vist võtta ka tunnustusena minu hea töö eest Eesti riigi, rahva ja julgeolekuhuvide eest seismisel, kuigi kahju on, et nüüd jääb vähemalt lähiajal küll Peterburis, kuhu oleks tahtnud turismireisile minna, käimata. Aga küll ka Venemaa muutub kord demokraatlikuks riigiks ja ega Putingi igavene ole.”