23.08.2020
Riigikogu EKRE fraktsiooni esimees Henn Põlluaas kommunismiohvrite memoriaali juures.
Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa kõne 23. augustil Eesti kommunismiohvrite memoriaali juures Maarjamäel.
“Tänane rahvusvaheline olukord on turbulentne. Umbes sama keeruline oli olukord ka 81 aastat tagasi.
1939. aasta 23. augustil sõlmiti ootamatult pakt, mis pööras toonase maailma tagurpidi. Terve kevade oli Nõukogude Liit pidanud läbirääkimisi mõjusfääride üle Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. Ootamatult jõudis Stalin kokkuleppele aga hoopis Euroopa teise totalitaarrežiimiga, Hitleri Saksamaaga. Sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt, MRP.
Tegemist oli küll mittekallaletungilepinguga, kuid ta sisaldas ka salajast osa, millega kaks diktaatorit panid paika mõjusfäärid ning kavatsesid maa pealt pühkida Poola kui riigi, osa Rumeeniast ja Baltimaad, mille hulka loeti ka Soome. Natsionaalsotsialism ja kommunism konsolideerusid, et viia küüniliselt ellu oma maailmavallutuslikke plaane. Seda maadejagamislepingut võib pidada II Maailmasõja stardipauguks.
Kõnealune sobing viis Stalini üllatuslikult maailmaareeni tippu. Tema pilt kaunistas ameerika ajakirja „Time“ esikaant. Stalin kuulutati mittekallaletungi lepingu tõttu isegi aasta persooniks. Aasta varem oli selleks olnud Hitler. Nii lühinägelik oli tollane arusaam.
Molotov-Ribbentropi pakt muutis ajalugu ja sadade miljonite inimeste saatust. Peale Poola purustamist käsikäes, septembris 1939, oli kahel totalitaarrežiimil juba ühine piir.
Hitler ja Stalin, kes küll kunagi otseselt ei kohtunud, seisid üksteise kõrval ligi kaks aastat. Saksamaa ja Nõukogude Liit tegid tihedat koostööd poliitiliselt, diplomaatiliselt, majanduslikult ja kaubandusvaldkonnas. Tugevad sidemed olid ka eriteenistuste – NKVD ja Gestaapo – vahel. Stalin reetis ja andis üle suure hulga saksa kommuniste, kes olid pärast natside võimuhaaramist Venemaal varjupaiga leidnud. Osa neist viidi Nõukogude koonduslaagritest – Gulagist – otseteed Saksa koonduslaagritesse.
Eestile tähendas MRP meie riigi kadumist maailmakaardilt. Baaside lepingu pealesurumist, 25 000 punasõduri sissemarssi ja hääletut alistumist. 1940. aasta juunis, viidi vene tääkide toel läbi kommunistlik riigipööre ja lavastati Eesti astumine NSV Liidu koosseisu. Järgnes esimene punane aasta täis arreteerimisi, küüditamisi ja mahalaskmisi.
Kuid diktaatorite sõprus oli vaid näiline. Hitler ennetas Stalini kallaletungiplaane ja algas sõda, mis lõppes meie jaoks taas Nõukogude okupatsiooniga. Lääs oli meid maha müünud. Pool Euroopat jäi Raudse Eesriide taha. Kannatasid terved rahvad – mehed, naised, vanurid ja lapsed. Mitte kellelegi ei halastatud.
Kuid meie vabaduse- ja iseseisvuseiha ning rahvuslikke aateid ei suudetud maha suruda. Me taasiseseisvusime 1991 aastal ja kommunistlik Kurjuse Impeerium varises. Seekord toetas meid kogu vaba maailm, kuigi oli ka neid, kes soovitasid meil paati mitte kõigutada.
Sõjas kannatasid kõige rohkem maad ja rahvad Berliini ja Moskva vahelistel aladel. Sageli küsitakse, kas kümned miljonid hukkunud inimesed olid Stalini või Hitleri ohvrid? Maailmas ei ole puudust neist, kes näevad kurjuse kehastusena vaid Hitlerit. Vastutus surmade ja inimelude hävitamise eest lasub aga mõlemal režiimil ja nende juhtidel, kusjuures kommunismiohverid oli tegelikult kordades rohkem.
Tänane Venemaa jätkab stalinlikku laienemispoliitikat. Kremli imperiaalsed ambitsioonid ei ole mitte kusagile kadunud. Nii meie kui maailma üldsus on hukka mõistnud Venemaa agressioonid Gruusias ja Ukrainas, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia hõivamise ning Krimmi okupeerimise ja annekteerimise. Kahjuks ei ole välistatud agressioonivõimalus ka diktatuurist vabaneda püüdva Valgevene rahva vastu.
Arvestades ajaloo õppetunde, tuleb meil tähelepanelikult jälgida naaberriigi tegevust. Me oleme väike rahvas, me peame tegutsema targalt, et jääda ellu. Me eame panustama iseseisvasse kaitsevõimesse ja NATO liitlaste kohalolekusse. Ainult nii suudame me säilitada oma riiki, rahvust ja iseseisvust.
Ma langetan pea kõikide MRP salasobingu ohvrite ees! Eesti ei alistu enam iial!”