INTERVJUU: Saaremaale appi läinud tippkirurg Hasso Uuetoa: kardan, et peame kõik viiruse läbi põdema, enne kui elu normaliseerub

Eesti,
- Updated
©erakogu
Hasso Uuetoa Kuressaare haiglas

Tippkardioloog Hasso Uuetoa, kes tavaolukorras jagab end Göteborgi ülikoolihaigla ja Eesti kliinikute vahel, läks kriisi ajal appi Kuresaare Haigla arstidele, sest seal tuntakse tõsist puudust tervishoiutöötajate järele. Intervjuus Uutele Uudistele annab Uuetoa soovitusi, kuidas end viiruse kaitsta ning pakub ideid, mida peaks riik tegema, et kriisidega paremini toime tulla.

Kuidas sündis otsus minna Kuressaare Haiglale appi? 

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kuulsin, et väga palju arste ja õdesid on haigeks jäänud ja juba varasemalt jäi silma, et haigla kutsus inimesi tööle appi. Varasemalt olin oma ambulatoorse tööga Tallinnas seotud, seega ei olnud vaba, et kohe appi tulla. Aga kui ambulatoorne töö suleti, siis küpses ka vabatahtlik otsus Saaremaale appi tulla. Laupäeva õhtul saatsin dr. Edward Laanele sõnumi, millele ta vastas ja pühapäeval sõitsin kohale, et esmaspäeval tööga alustada. Eraldi sooviksin tänada oma abikaasat, kes oli väga toetav ja mõistev, tänu temale sündis see otsus väga kergesti.

Olete kardioloog. Mis valdkonnas Kuressaares tegutsete?

Ma lõpetasin ülikooli 1993 ja alates detsembrist 1993 kuni vist 2008. aastani töötasin ma alul täie, hiljem aga osalise koormusega vana nimega kardioreanimatsiooni osakonnas, mis hiljem nimetati kardiointensiivravi osakonnaks ümber. Seega on mul ka intensiivravi arsti baasteadmised kuskil tolmukihi all endiselt olemas. Aga haigla vajab praegu appi lihtsalt arsti diplomiga inimesi ja nende käsi ja päid. Hea meelega abistan kolleege kardioloogilistes küsimustes ja olen väga tänulik kolleegidele, kes abistavad mind nendes küsimustes, millega ma viimased aastad tegelenud ei ole. Kuressaare Haigla personal on väga meeldiv ja sõbralik ning toetav.

Milline on vabatahtliku töö koormus? Kui palju jõuate põhitööd teha?

Töötan täiskohaga ehk vähemalt kella 8-st kuni 16-st, aga kuna olen siin üksi ja elan haigla kõrval hostelis, siis olen lubanud kolleegidel endale vajadusel alati helistada. Praegu pole seda veel juhtunud. Dr. Laane palus mul nädalavahetuseks võimalusel Saaremaale jääda ja seda ma kavatsen ka teha, seega päris 24/7 ei suuda keegi tööd teha, aga eks me kombineerime oma tööaegu nii, et kõik vajalikud tööd tehtud saaksid.

Kas elate nüüd ajutiselt Kuressaares ja Rootsis kriisi ajal ei tööta?

Elan praegu Kuressaare Haiglale vabatahtlikult kasutada antud Merineitsi hostelis, kuhu on viimasetel päevadel saabunud veel abilisi. Rootsi lõpetas samuti plaanilise töö mõni nädal tagasi, kuna vabalt liikuvad plaanilised haiged on üheks peamiseks viiruse haiglasse toojateks. Erakorraline töö muidugi jätkub, aga praegu peavad nad ilma minuta hakkama saama. Ja probleeme on tekkinud ka Rootsi tööle pääsemisega, kuna selline pendeldamine oleks ohtlik nii mulle endale kui ka mu kolleegidele, siis tegime märtsis juba otsuse, et praegu olen mina Eestis ja lähen tagasi Rootsi juunis, et anda võimalus puhkusele minna kolleegile, kes praegu seal juhtiv elektrofüsioloog on. Tema pere on Ungaris, seega ka tema ei pääse pendeldama.

Rootsiga oleks mul ka mitmeid muid probleeme – rendin seal tuba korterist, kus elab 70+ vanuse ringis perekond. Kui ma peaksin kas karantiini sattuma või haigeks jääma ja kodusele ravile jääme, siis selle korraldamine oleks seal väga keeruline olnud, sest jagama peaksime nii kööki kui vannituba.

Saaremaa on Eesti suurim nakkuskolle. Kas te ise nakkust ei karda?

Ikka kardan. Proovime järgida kõiki reegleid ja loodame et kaitsevahendeid jätkub. Ma paraku kardan, et me peame kõik selle haiguse mingil moel läbi põdema, enne kui elu päriselt normaliseerub. Küsimus ongi pigem selles, et kuidas haigestuda nii, et haigus võimalikult kergelt kulgeks ja immuunsus tekiks ilma kopsu kahjustuseta.

Praegu me võitleme ju valdavalt selle eest, et inimesed ellu jääksid. Kui suure kopsukahjustuse inimesed saavad, selgub paraku hiljem. Sellel viirusel spetsiifiline ravi puudub. On olemas toetav ravi, aga tugevad tõenduspõhised teadmised selle haiguse ravi kohta puuduvad. Proovime kasutada erinevaid nippe, mis rahvusvahelisest teaduskirjandusest meieni jõuab.

Pean selle eest tänama oma Rootsi kolleege, kuna Göteborgi haigla on ülikooli haigla, siis värsketele artiklitele saan ma juurdepääsu just tänu Rootsis töötamisele. Tartu Ülikooli kliinikumi töötajatel oli ka vähemalt vanasti juurdepääs teadusajakirjadele, aga teistel haiglatel selliseid võimalusi kõikidel ei ole, mis on suure probleem ja vajaks riikliku koordineerimist, mitte praegu, aga tulevikus.

Millest Kuressaare Haiglas kõige suurem puudus on?

Usun, et vajataksegi õdesid ning arste, kellel oleks võimalikult laiad teadmised ja oskused. Teadmine, et neid ei ole päris üksi jäetud, et inimesed saavad mõnel nädalavahetusel oma perega olla, mõni päev rohkem puhata ja kui keegi haigestub, siis ei koormata personaali liigselt üle, ongi kõige tähtsamad.
Olen Saaremaal varasemalt pikalt kardioloogina vastuvõtte teinud ja inimesed, kes mind ära tunnevad, on väga liigutatud ning tänulikud. Usun, et selline moraalne tugi on samuti väga oluline, mitte vaid see, palju ma puht-füüsiliselt suudan korda saata.

Kuidas tavaline inimene saab Kuressaare Haiglat või teisi Eesti meedikuid aidata?

Esimene reegel, kuidas inimesed aidata saavad, on vältida nakatumist! Hea on võimalusel püsida kodus, aga inimesi, kes saavad tööd teha oma töökojas või firmas nii, et nakkusoht puuduks, ei peaks minu arvates koju lukustama. See ei puuduta haigeid – haiged peavad püsima kodus kuni perearsti uue korralduseni. Ma ei usu, et epidemioloogiliselt oleks see suur probleem, kui mererannas 2 + 2 reeglit järgides inimesed värskes õhus teineteisest mööduvad, seda muidugi juhul, kui üks nendest ei köhi ega aevasta, sellisel juhul on reeglid teised ja nakkumise oht on suurem ja sõltub isegi tuule suunast.

Mulle endale tundub, et Kuressaare Haigla vajaks hästi korraldatud puhastusteenust. Saaremaa ärimehed, kelle poed on kinni ja kellel on need masinad, mis muidu kaubanduskeskustes põrandaid pesevad, võiksid panna seljad kokku ja võtta haiglaga ühendust. Eriti super oleks, kui need masinad saaksid kasutada desinfitseerivaid lahuseid. Masina operaatorid tuleks muidugi korralikult kaitseriietusse pakkida, aga selline abi aitaks oluliselt õde ja hooldajate koormust vähendada ja tõenäoliselt ka nakkuse riski vähendada. Paar korda nädalas peaks ka seinad vastava vahendiga üle pesema. Äkki on see midagi, mida annaks korralda.

Göteborgis viskan ma iga õhtu kasutatud särgi ja püksid pessu ning hommikul võtan uued. Helsingis sai ka puhtaid sokke haigla pesumajast, mõnel pool ka jalanõud olid vahetatavad, seisid hommikul suuruste järgi riiulis ja võtsid endale, mis sul vaja. Haiglal pole praegu võimalust uutesse riietesse investeerida, nende sagedast pesemist organiseerida. Ka see pool võiks abi vajada, aga tsentraliseeritult. Kui keegi saaks haiglat varustada T-särkide ja normaalsete dressipükstega, susside-sokkidega ning suudaks korralda selle tsentraalse pesemise, ma arvan, et sellel oleks jumet.

Kuidas riik on teie hinnangul viiruse tõkestamisega hakkama saanud? Mida peaks tegema teisiti?

Minu arvates ei ole riik olnud mitte mingit moodi selliseks kriisiks valmis. Mu abikaasa Ida-Tallinna Keskhaigla keskuse juhataja osales eelmisel sügisel mingil tsiviilkaitselisel õppusel ja tema mulje oli juba siis, et kõvasti on palvetada vaja, et midagi ei juhtuks, sest ametid ei tegutse koordineeritult, ameteid juhivad ametnikud, mitte spetsialistid ja need ametnikud ei ole lõpuni selgeks teinud endale baas-tõdesid. Ei oleks olnud vale osta terveks järgmiseks aastaks näiteks maskide varu ette ära juba jaanuaris, sest nende säilimise aeg on pikem ja me oleksime jõudnud need vabalt ära kasutada ka olukorras, kui kriisi poleks tulnud.

Ka mina kardioloogina vajaksin oma teadmiste värskendamist. Kuni selleni välja, et ma pole näiteks vereülekannet viimase aasta jooksul teinud, ordineerinud, järele vaadanud. Üldse poleks ime, kui isegi veregruppide määramise metoodika on nüüdseks muutunud, võrreldes selle ajaga, kui mina kardiointensiivis töötasin. Eks ma pea neid oskusi ise kolleegide abiga omandama. Aga selliseid arste tuleb veel ja veel siia.

Suur probleem on teadmiste puudumine. Sotsiaalministeerium on aastaid tegelenud osakondade kinni panemisega, maakondadest on kadunud nakkushaiguste osakonnad. Aga koos nendega on kadunud ka inimesed, kes igapäevaselt nakkushaigustega tegelesid, kellel olid vastavad oskused ja teadmised ja väljaõpe. Neid oskusi ja teadmisi ei jaga praegu mitte keegi. Õed ja arstid tegelevad ise koha peal jalgratta leiutamisega, selle asemel et keegi tuleks ja räägiks ning näitaks ette, kuidas peab. Tundub, et terviseametis sellise kvalifikatsiooniga inimest pole, või ta on kuskil puhkusel siiani.

Mida igaüks ise viiruse leviku tõkestamiseks teha saab?

Mina olen maski-kandmise usku ja soovitan seda kõigil tungivalt teha. Usun, et see on see tee, kuidas me nakkuse levikut saame oluliselt langetada või vähemalt aeglustada või tänu maskile tabab meid vähem viirusi korraga ja me põeme äkki selle haiguse kergemini läbi.

Selline veendumus ei põhine vaid usul, vaid mitmed teaduslikud uuringud ja retrospektiivsed statistilised analüüsid toetavad seda seisukohta. Ka ise õmmeldud maskist, eriti kui seda kombineerida mingi visiiri moodi näokaitsega, oleks palju abi.

Muidugi tuleb tähelepanu pöörata sellele, et maski ei näpitaks, sest käed võivad olla saastunud ja siis viime infektsiooni nina ja suu juurde, kus tal oleks kergem sissetungida ja vastupidi – kui mask on viirused kinni pidanud, siis kätega seda katsudes käed saastuvad ja me võime saastada niimoodi ukselinke, lifti nuppe jne, seega ise küll ei nakatu, aga „aitame“ teisi selles! Kuid ka nendes teadusuuringutes ei osalenud ju mingid üliinimesed, kellele inimlikud nõrkused võõrad oleks, usun, et ka nende hulgas oli reeglite vastu patustajaid, kuid sellest hoolimata on maski kandmine osutunud pigem kasulikuks kui kahjulikuks. Aga maski tuleb vahetada, riidest maske sagedamini, neid tuleb kuuma veega pesta või lausa keeta jne. jne.

Terviseameti poolne pidev kinnitamine, et mask ei kaitse, aga samas kannab sotsiaalminister maski, vanuritel soovitatakse kanda maski jne, ajab inimesed ja ka arstid segadusse. Kuuldu põhjal võin väita, et ka Kuressaare Haiglas oleks äkki vähem personalist haigestunud, kui terviseamet oleks jõuliselt jaganud hoopis sõnumit, et „mask aitab!“

UU

 

LOE LISAKS

PILTUUDIS: Tippkirurg Hasso Uuetoa läks Saaremaa arstidele appi

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitles varivalitsust, mis koosneb oma ala asjatundjatest

Tippkardioloog Hasso Uuetoa: kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused