Jaak Valge: hea kõrgharidusõpe peab toetama eesti rahvuskultuuri ja rahvusriiki

Eesti,
- Updated
©UU
Jaak Valge

Teisipäeval toimus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, mida kõnetoolist tutvustas Jaak Valge.

“Pean algatuseks ütlema, et ega ülikoolimaailmas ei peeta väga lugu nendest teadlastest ja õppejõududest, kes erinevatel konverentsidel ja foorumitel käivad ikka ühte ja sama juttu rääkimas.

Selles küsimuses on isegi olemas niisugune rahvusvaheline konsensus, see on ühtemoodi Saksamaal ja Lätis ja ka Eestis, isegi hoolimata sellest, et rahvusvahelistumine ja mobiilsus on meie kõrgharidusseaduses seatud ülikoolide missiooniks tulemusrahastuse kriteeriumiks, mis tähendaks justkui seda, et mida rohkem ringi sõidad, seda tulemuslikum oled, hoolimata sellest sisulisest tööst.

Sestap on ka minul natukene ebamugav siin nendesamade väidetega esineda, millest ma olen mitmel pool juba korduvalt rääkinud, aga poliitikas on teistmoodi ja ma pean seda tegema. Ja ka sellepärast, et ega mu järeldusi ei ole ju ümber lükatud ja neist edasi ei ole tehtud olulisi järeldusi, ehkki natukene on jää justkui liikuma hakanud.

Pean algatuseks ikkagi peatuma kõrghariduse õppe üldistel probleemidel. Ja hea kõrgharidusõpe peaks vastama neljale põhitingimusele.

Esiteks tagama, et andekatel Eesti noortel ei jääks kõrghariduse saamine rahapuuduse taha kinni. Teiseks peaks kõrgharidusõpe olema kvaliteetne. Ja kolmandaks peaks kõrgharidusõpe tagama noorte ettevalmistuse nendel erialadel ja ulatuses, mida Eesti ühiskond ja riik sel hetkel vajab ja strateegiliselt ka tulevikus vajab. Ja neljandaks peaks kõrgharidusõpe toetama eesti rahvuskultuur ja rahvusriiki.

Nendest neljast tingimusest on meil korras enam-vähem esimene ja viimane ehk rahvuskultuuri ja riigi toetamine on üsna käest ära, kuna on toimunud kiire ingliskeelestumine ja osalt on see toimunud ka kvaliteedi arvelt. Osalt tuleb see ingliskeelestumine just inglise keeles õppivate välisüliõpilaste arvukuse kasvust, mis omakorda kasvab välja jälle rahastamise tingimustest. Ja teatavasti inglise keeles õppivate välistudengite jäämine Eesti tööturule on piiratud. Ja teisalt tuleb kvaliteedi langus ka sellest, et inglise keeles õppivad osalt ka Eesti tudengid.

Nüüd siis kokkuvõtteks nende probleemide puhul, et tegelikult me ju vajame põhjalikku kõrgkoolide või siis ka terve haridussüsteemi reformi. Ma arvan, et kõik inimesed, kes sellesse teemasse on süvenenud, saavad sellest aru, aga kui me seda tehtud ei saa – ja paistab, et ei saa selle valitsuse ajal –, siis katsume vähemalt seda muuta, et kõrgharidusõpe toetaks meie rahvuskultuuri ja riiki nii palju, kui see võimalik on.

Edasi tsiteerin positiivselt meie haridus‑ ja teadusministrit, kes väitis siin saalis 18. aprillil niimoodi. “Aga tõesti, varasematel aegadel on olnud ülikoolide rahastamise üks mõõdikutest ülikoolide rahvusvahelistumine ja ka see, kui palju siis välisüliõpilasi ülikoolides on. Ja sellest me tahame loobuda uute halduslepingute sõlmimisel, sellepärast et need kvantitatiivsed eesmärgid on saavutatud. Meil ei ole vaja seda enam kuidagi soodustada. Rahvusvahelistumisel meil on soov loobuda kvantitatiivsetest eesmärkidest ja eesmärk on see, et me vaatame eelkõige mitte kvantiteeti, vaid kvaliteeti, seda, millised üliõpilased Eestisse jõuavad, et need oleksid tõesti väga tugevad üliõpilased, et nad annaksid meie akadeemilisele perele juurde, mitte ei ole raha teenimise võimalus, vaid jah, kvantiteedist tahame liikuda kvaliteedi suunas.” Nii ja nüüd see on tegelikult täpipealt või suures ulatuses seesama, mida siis ka selle käesoleva eelnõuga taotletakse.

Lähen eelnõu juurde. Ma teen siin kolleeg Signe Kivi ülesande natukene kergemaks, ma refereerin valitsuse hinnangu kommentaare ja siis vastan neile. Kõigepealt siis eelnõus on kõrgharidusseadust muudetud niimoodi, et ülikooli missioon on edendada teadust ja kultuuri ja elukestvat õpet, osutada ühiskonnale vajalikke õppe‑, teadus‑ ja loometegevusel põhinevaid teenuseid ning toetada üliõpilastest vastutustundlike ja algatusvõimeliste kodanike kujunemist. Ning ülikoolid peaksid teadus-, arendus‑ ja loometegevusega toetama ühiskonna arengut ja rahvuskultuuri püsimist.

Eemaldatud on siin siit kohast see, et ülikoolide missiooniks on rahvusvahelistumise toetamine, ja argumendiks on see, et tegemist ei ole eesmärgiga. Missioon peaks ikkagi sisaldama eesmärki. Tegemist on vahendiga ja missioonis ei ole mitte mingit põhjust, et missiooni sisse kirjutada vahend. Vahend ei saa olla ülikooli missiooni osa.

Valitsuse arvamuses selle eelnõu kohta väidetakse, et eemaldades ülikoolide missioonist rahvusvahelistumise, anname märku, et rahvusvahelistumine ei ole oluline ja sellesse ei peaks panustama. Selle tagajärjel isoleeriksid Eesti kõrgkoolid end ülejäänud Euroopa kõrgharidusruumist, mis seaks takistusi Eesti mõjukuse kasvule rahvusvahelises teadmusringluses ja võrgustikes ning võimalustele uutes algatustes osalemisele, muutudes selgeks arengu pidurdajaks.

Ma vastan, et ei anna märku. Teadus on oma olemuselt rahvusvaheline. Te ei tea mitte mingit teist teadust. Teadus on oma olemuselt rahvusvaheline ja millalgi 1990. aastate alguses võib-olla, kui meie õppejõud ülikoolides inglise keelt ei osanud, võib-olla see oli toona siis mingil moel asjakohane. Praegu aga annab see säte selgelt märku, et missioon on muutuda rahvusvahelisemaks, et peame kogu aeg muutuma rahvusvahelisemaks, see aga justkui määratleb meid nagu koloniaalmaana või teadusprovintsiga ja isoleerumisega pole siin küll mitte mingit, vähimatki pistmist.

Edasi on eelnõus muudetud kõrgharidusseaduse sätet, millega määratletakse tulemusrahastuse kriteeriumid ja on sõnastatud see nii, et tulemusrahastamisel võetakse arvesse kõrgkooli seniste kohustuste täitmist ja õppekvaliteedi näitajaid. Eemaldatud on see, et arvesse võetakse rahvusvahelise mobiilsuse näitajaid. Rahvusvaheline mobiilsus on jälle tegelikult ju vahend, mis praegu selles kõrgharidusseaduses on seatud eesmärgiga ehk kvaliteediga ühele pulgale, et mobiilsus on sama tähtis kui kvaliteet.

Ma ütlen niimoodi, et kui tulemusrahastus tõukub vahendist, vaat ega siis ülikoolid ju keskenduvadki vahendile. Ülikoolides on pragmaatilised inimesed, kes peavad oma õppeasutusele tagama vastava riigi rahastuse ja kui riigi rahastus sõltub sellest, kui palju mobiilsust edendatakse ülikoolides, et siis seda edendataksegi, nii ongi.

Valitsuse arvamuses väidetakse, et tulemusnäitajad ja nende arvestamise alused lähtuvad haridusvaldkonna strateegilistest eesmärkidest. Lühiajalise õpirände motiveerimise kõrgkooli jaoks soodustab Eesti gümnaasiumilõpetaja valikut Eesti kõrgkooli kasuks, sest rahvusvahelist õpikogemust on võimalik omandada õpingute jooksul. See on valitsuse arvamus. Vastan, et nüüd selle hinnangu puhul on märgiline, et seadusmuudatuse hindamisel viidatakse just arengukavale, mida Riigikogus meil ei hääletatudki. See tähendab, et arengukava tegid ametnikud, ja kui nüüd seadusloome juures viidatakse ka arengukavale kui argumendile, siis tähendab see, et ka seadusloomet juhivad tegelikult ametnikud.

Aga sisust. Üldreeglina tähendab välismaal olemine ülikooli hilisemat lõpetamist ja selle mõju kvaliteedile ei pruugi olla ikkagi nullist kõrgem. Kui ta isegi on nullist kõrgem, siis ei pruugi see hinna ja kvaliteedi suhe olla küll kaugeltki proportsioonis. Vähemalt Tartu Ülikoolist käiakse oma välissemestrit reeglina veetmas ülikoolides, mille tase on Tartu Ülikoolist madalam – madalam, nõrgem.

Aga see võib-olla ei ole ka põhiline. Põhiline on see, et tulemusrahastamisel ei ole vaja võtta arvesse näitajat, mis pole seoses õppekvaliteediga  ja mis suunab kulutama ülikoole maksumaksja raha, mida ju niigi puudu on. Ja siin on isegi selline paradoks, et selleks, et ülikoolid saaksid tulemusrahastamisega rohkem maksumaksja raha, selleks peavad nad ise seda rohkem kulutama.

Edasi siis eelnõu kohaselt kirjutatakse kõrgharidusseaduse § 3 lõikesse 3 sisse, et võõrkeelsetel õppekavadel õppivate üliõpilaste osakaal ei tohi avalik-õiguslikes kõrgkoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides ulatuda esimesel õppeastmel üle 10%, teisel õppeastmel üle 20% ja kolmandal õppeastmel üle 30% vastava õppeastme üliõpilaste arvust. Niisiis 10%, 20% ja 30%.

Praegu on need proportsioonid 8%, 26% ja 35%. 35% on doktoriõppekava puhul, kui doktoriõppes arvata eestikeelseteks õppekavadeks ka kakskeelsed õppekavad. Kui aga mitte, siis on ainult 20% õpib puhtalt eestikeelsetel õppekavadel praegu doktoriõppes. Niisiis, kui nüüd võrrelda neid kehtivaid või mitte kehtivaid, vaid praeguseid proportsioone sellega, mis on eelnõus seatud, siis bakalaureuse tasemel jääb sisuliselt sama proportsioon või isegi natukene ruumi vajadusel ingliskeelset õpet suurendada.

Magistritasemel tuleks pisut ingliskeelset õpet vähendada ja doktoritasemel tuleks rohkem vähendada. Eelnõus on sätestatud ka üleminekuajad ja doktoriõppes on need aastani 2025–2026. Siinkohal ma toonitan veel seda, et viimase 15 aasta jooksul on olnud tegemist väga kiire ingliskeelestumisega ja selle eelnõu vastuvõtmise korral jääks magistri‑ ja doktoriõppes see proportsioon, mis meil oli aastatel 2015–2016.

Valitsuse arvamuses siinkohal toonitatakse, et doktoriõppekavade puhul ongi enamasti õppekeelena määratud eesti ja inglise keel. See on määratud, need on need kakskeelsed õppekavad ja 55% nendest on kakskeelsed, aga reaalsuses toimub õpe suuresti ja enamjaolt inglise keeles. Doktoriõppes – see on valitsuse arvamus –  on mitme õppekeele lubamine vältimatu, et doktoriõpe vastaks kokkulepitud kvaliteedikriteeriumitele.

Valitsuse arvamuses öeldakse, et doktoriõppes moodustab iseseisev teadus-, arendus‑ ja loometegevus vähemalt 70% õppekava mahust ning doktoriõpe lõpeb doktoritöö kaitsmisega. Kui doktoritöö valmib teaduspublikatsioonide põhjal, siis see eeldab kolme teaduspublikatsiooni, mis on avaldatud eelretsenseeritavas eriala juhtivas teadusajakirjas. Ja üldjuhul tähendab see ingliskeelseid artikleid, väidetakse valitsuse hinnangus, mis toob kaasa ka doktoritöö koostamise inglise keeles. Ja selles hinnangus leitakse, et parem on seada kvalitatiivsed eesmärgid ja need halduslepingutes kokku leppida.

Mina omalt poolt siis vastan, et mitu õppekeelt on nii ehk nii lubatud, sest esiteks loetakse haridus keeleseaduse järgi omandatuks eesti keeles, kui vähemalt 60% õppetööst toimub eesti keeles. 60%! Lisaks doktoriõppes nüüd selle eelnõu kohaselt 30% jääb ju nii ehk nii-öelda mitte-eestikeelseks õppeks. Ja nüüd võite minuga koos arvutada, kui tahate, et doktoriõppe puhul kokkuvõttes oleks meil siis 30% täisingliskeelset doktoriõpet, pluss sellest järele jäänud 70%‑st võib toimuda 60% või 60% peab toimuma eesti keeles ja kuni 40% inglise keeles või teistes keeltes.

Kui kõik need arvud kokku arvestada, siis doktoriõppes saab 58% toimuda inglise või mõnes muus keeles. Nii et siin ei ole mitte midagi üliranget või sellist publikatsioonides publitseerimisele selliselt piiravalt mõjuvat. Ja tegelikult ka ega see teaduspublikatsioonide keel ei puutu asja, isegi kui nende osakaal doktoriõppe mahus oleks kõrgem, saab neid ikka inglise keeles kirjutada.

Siinkohal ma ütlen veel, et ega see ingliskeelsete artiklite tase ei pruugi olla sugugi kõrgem kui eestikeelsete oma ja humanitaar‑ ja sotsiaalteadustes on väga tihti – väga tihti, toonitan – madalam. Mul on oma isiklik näide, ma olen nimelt ka ühe ingliskeelse kõrge reitinguga välisajakirja kolleegiumi liige ja tase on seal kindlasti madalam kui Ajaloolise Ajakirja või Tuna oma, nende Eesti ajalooajakirjade oma.

Inglise keeles õppimine ei taga head artiklite keelt. Võib juhtuda hoopis vastupidi, näiteks keeleteadlane, tippajakirja retsensent Indrek Park seda kinnitab, et see on vastupidi. Kui ei osata hästi eesti emakeelt, siis ei suudeta ennast ka võõrkeeles hästi väljendada. Ja heast emakeelest tõlgitud ingliskeelsed artiklid on palju-palju paremad kui selles globish’is kirjutatud, ise kirjutatud ingliskeelsed artiklid.

Lõpetuseks ütleksin, et Riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjon pöördus nädal tagasi haridus‑ ja teadusministri poole tegelikult täiesti samasisuliste ettepanekutega nagu selles eelnõus. Natukene on nad teistmoodi või mõnes nüansis. See on täiesti loogiline, et selline pöördumine tuli, sest oleks äärmiselt imelik, kui me teeme tegelikult siin meeleheitlikke jõupingutusi, et viia eesti keel alus‑, põhi‑ ja gümnaasiumiharidusse ja samal ajal siis loobume eesti keelest kõrghariduses. Ja küllap te olete nõus, et see on nonsenss.

Seega on loogiline, et ka Riigikogu kultuurikomisjon tegi ettepaneku selle eelnõu esimene lugemine lõpetada. Tõepoolest, need vananenud sätted tuleb eemaldada ja seada ka võõrkeelsele õppele lagi. Ja ega ma ei ole üldse sellel arvamusel, et seda eelnõu ei saaks parandada, võib-olla vajavad need proportsioonid pärast läbirääkimist mõnevõrra mingit muutmist, aga seda kõike saab arutada ja teha parandusettepanekuid. Ja palun seda eelnõu toetada. Aitäh!”

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused