Jälle see Vene kaart: peavool mures rahvuskonservatiivide võimaliku võidu üle 2019 europarlamendi valimistel?

Eesti ID kaardi näidis

Riigi infosüsteemi ameti (RIA) raporti järgi võib küberrünnakute märklauaks saada tuleva aasta mais toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, edastas rahvusringhäälingu uudistesaade “Aktuaalne Kaamera”. Kõige selle taga seisvat teadagi Putini Venemaa karvane käsi.

Käsiraamatus on kirjas võimalikud ohud, mis võivad tekkida, alustades valimisnimekirjade koostamisest kuni häälte lugemise ja tulemuse avaldamiseni. RIA juhtivanalüütik Liisa Past tõdes, et valimised on viimastel aastatel muutunud küberrünnete üheks populaarsemaks sihtmärgiks.

Näiteid, miks sellist juhendit on vaja, on päris palju. “2016. aastal sattusid küberrünnakute ohvriks Prantsuse hilisema presidendi Emmanuel Macroni ning USA presidendikandidaadi Hillary Clintoni kampaania. Nende kübervahenditega saadud materjali, ennekõike varastatud e-kirju kasutati selleks, et tekitada kandidaatidele piinlikkust, ja teiseks, et läbi selle segaduse ja piinlikkuse heita varju kogu demokraatlikule protsessile,” rääkis Past.

Samas ei ole asjad nii lihtsad, nagu püüavad meile olukorda kirjeldada lääne peavoolu hüpokraatidest poliitikud, nende käpikutest ametnikud (konkreetselt siis Liisa Past) ja meediaväljaanded. Et kuskil istub kuri Putin, kelle kavalate näpunäidete ja tegutsemise tulemusel võidab Inglismaal Brexit ning Ameerikas saab võimule kuri Trump, keda tuleb armutult peksta ja mitte presidendina tunnistada. Kuskil ei kirjutata aga Clintonite klanni suurtest tuumaalastest salatehingutest Ukrainas ja Venemaal, samuti sellest kuidas demokraatliku partei juhid sundisid USA luureoragneid nuhkima presidendikandidaat Trumpi järel ja pidama selle tarbeks toimikuid. See oli ilmselt siis kõik ok?

Ei räägita ka võimalikest valimispettustest Eesti e-valimiste osas, mis ei ole sugugi nii turvalised (ID-kaartide tarkvaras haigutavatest turvaaukudest teame kõik) nagu meile päevast päeva kinnitatakse ja kus me peame hingevärinaga usaldama seda ainumast ametnikku, kes võtab valimistulemused serverist pulga peale ja viib need siis Keskvalimiskomisjonile härra Vinkeli kätte, mispeale serveris olevad andmed kohe hävitatakse. Kuid miks me peaksime usaldama seda ainumast ametnikku? Kes annab garantii, et pulk läheb ühte taskusse, välja aga ei tule juba hoopis teine, äravahetatud pulk teisest taskust, ning seda juba märksa soodsamate tulemustega teatud peavooluerakondadele. Kes garanteerib, et juba serveri sees ei istu keegi kahtlane IT-spets Rozimanov, kes seal vastavaid vigureid, logaritme ja seoseid progeb? Aga hea on süüdistada välisvaenlast, samas kui enda asjad sugugi korras pole. Teine näide on Austria postiga valimised, kus Belleni võit polnud samuti sugugi veenev ja tekitas palju küsimärke.

Veelgi enam paneb rahvast õlgu kehitama muti Merkeli realpolitik, millega tehakse otsene gaasileping oma nn verivaenlase Venemaaga, eirates kõiki sanktsioone ja muud. Keda me siis siin peaksime uskuma või usaldama? Kas Lääne liidrid sealhulgas Merkel ja toosama Macron, kes mõnusalt Putiniga jalgpalli MM-l aega veetsid on väga usaldusväärsed jäiga venevastase liini pooldajad. Vaevalt?

Rahvas on hakanud aru saama, et lääne nomenklatuuri poolt populistlikuks tembeldatud liikumised kujutavad endast tegelikult elutervet reaktsiooni haiglaslikule ideoloogilisele utopismile ja otsesele rünnakule rahvusriikide suveräänsuse vastu. Ja seda reaktsiooni pole esile kutsunud Venemaa, vaid lääne poliitiline ladvik ise oma tegude ja tegematajätmistega, tõdeb näiteks Objektiivi toimetus oma juhtkirjas ja jätkab.

Seda armetumalt mõjub eriteenistuste narratiiv, mis üritab inimesi uskuma panna, et tervest mõistusest tulenev loomulik protest on vaenlaste agentide kätetöö. See näitab üksnes seda, et nomenklatuuri argumendid on otsa saanud ja süsteem on vaikselt ületamas õrnõhukest piiri, kus tragöödiast saab komöödia. Vene-kaardi mõistusevastane ja fanaatiline laudalöömine, mida faktid ei toeta, räägib lääne poliitilise nomenklatuuri läbikukkumise lugu.

Loodetavasti saabub kunagi aeg, mil hakatakse paljastama ka lääne suunal tegutsevaid tegelikke mõjuagente ja otseseid riigireetureid, kelle sihiks on omakasu nimel mitte iseseisva Eesti Vabariigi, vaid välismaiste võimuringkondade huvide edendamine. Tõenäoliselt on selliseid tegelasi Eesti poliitilises ja administratiivses ladvikus ning ka meediaringkondades rohkem kui küll.

Ja sestap on ka hirm rahvuskonservatiivide võidu ees nii Eesti parlamendis kui Europarlamendis ilmselt väga suur.

Kommentaarid