Jevgeni Ossinovski lahkab ühiskonna probleeme läbi vasakäärmuslike roosade prillide vaadates

Jevgeni Ossinovski tundub naistemarsil vaatavat kommunistliku võrdsuspäikese suunas.

Eesti ühiskonna ebademokraatlikkust (või pigem ebaküpsust) näitab see, et parempoolses tiivas on “äärmuslased” paika pandud, vasakul poolel aga arvatakse vaid soliidseid poliitilisi jõude olevat, mis on mõistagi rumalus.

Sotsiaaldemokraatliku erakonna (SDE) esimees Jevgeni Ossinovski ei ole rahul naiste vähese esindatusega kavandatavas valitsuses. Kohe meenub Kanada peaminister Justin Trudeau, kes lubas oma poegadest feministid kasvatada.

“See peegeldab uue valitsuse nägemust naiste rollist ühiskonnas laiemalt. Nimelt, koalitsioonileppes ei esine sõnu “sooline tasakaal”, “sooline võrdõiguslikkus”, “naistevastane vägivald”, “naiste õigused” ega isegi “sooline palgalõhe” (mis on meil EL-i suurim) mitte kordagi!” märgib Ossinovski. “Naisi mainitakse vaid ühes lubaduses, milleks on sätestada põhiseaduses abielu mehe ja naise liiduna.”

Sooline võrdõiguslikkus ja tasakaal on muidugi otseselt sotside teema ja nemad teevad seda ideoloogiliselt tasandilt, mitte selleks, et naised ennast ühiskonnas täisväärtuslikult tunneks. Neile on tähtis just number ehk see, mitu naist kuskil on, mitte nende kompetentsus oma rollis.

Sotside mõttekäiku annab hästi edasi hiljutine uudis sellest, et Chicago linnapeaks sai mustanahaline lesbist naine, kellel on varasem kogemus omavalitsustööst. Ilmselt näevadki sotsid naisõiguslust just eelkirjeldatud reas, kus kõik algab rassist, läheb edasi seksuaalsele suunitlusele ja soole ning viimasena loeb kompetentsus.

EKRE ridades said Riigikogusse kolm väga tublit, kompetentset ja tarka naist ning rahvuskonservatiividest mehed austavad neid väga abikaasade, naiste ja emadena, kuid kui asi läheb poliitika tegemiseks, siis nad istuvad laua taga kui eksperdid ja spetsialistid. Kui on teemasid, kus naised asju paremini jagavad, nagu pereküsimustes, on nad eriti teretulnud. Ja mõistagi jäädakse ka poliitikat arutades daamideks ja härrasmeesteks, mitte ei muututa sooneutraalseteks, nagu sotside puhul.

Kui EKRE ridades pürgib poliitikasse rohkem naisi ja nad saavad valijate toetuse, kasvab ka naiste hulk, kes pääsevad võimustruktuuridesse erakonna toetatuna, et viia ellu rahvuskonservatiivset poliitikat. Sotside kombel triibulisi nimekirju erakond tegema ei hakka, vaid rahvuskonservatiivid toetavad naisi, kes on ise karjäärivaliku teinud ja poliitikas edasi püüdlevad, nagu teisigi kaasvõitlejaid.

Naistevastase vägivalla ärahoidmine ja naiste õigused on rahvuskonservatiivide jaoks sedavõrd elementaarne teema, et selleks ei pea Marianne Mikko moel mööda maailma ringi lehvima. Ka sooline palgalõhe on nähtus, millega peavad tegelema spetsialistid, sest ilmselgelt pole see tekkinud pahatahtlikkusest, vaid teatud protsessidest, ning neid probleeme ei saa lahendada võrdõigusluskampaaniatega. Koalitsioonilepe aga on seda üldine dokument, et sinna pole mõtet sisse kirjutada asju, mis on niigi selged – neid kajastatakse aladokumentides.

Sotsid võtavad naiste võimukoridoridesse pääsu kohustusena, kus naised peavad igal juhul olema, kasvõi köögitüdrukud, kes ise sinna ei tahagi, kuid partei suunas. Tegelikult peaks poliitikas olema lihtsalt asjatundlikud inimesed nende soost sõltumata. Mis kasu on Eestile minister Katri Raikist, kes läks juba teisel tööpäeval poliitilisele meeleavaldusele, kus kutsumata külaliste maailmavaade põhjustas konflikti? Miskipärast tundub, et Raiki eelkäija Andres Anvelt poleks ministrina ei miitingule ilmunud ega hiljem sotside peakorteris pressikonverentsi korraldanud.

See jutt pole mõeldud mitte naisministri mahategemiseks ja meesministri ülistamiseks, vaid lihtsaks tõestuseks, et sugu ei loe, kui on vaja teha mingeid otsuseid – ühed teevad halbu, teised veidi paremaid, ja kõik oleneb konkreetsest inimesest. Katri Raik teeb väga palju küsitavaid asju, mis ühiskonda kuidagi ei sidusta – tema algatus on ju ka endiste siseministrite pöördumine, mis valedele tuginedes valas pigem õli tulle.

Ossinovski jutt Postimehes sellest, et EKRE ministrid on olevat kutsunud üles naiste õigusi piirama, alandama vähemusi ja ähvardama kohtunikke ning ajakirjanikke, on selge vale. Kõik sellised väited põhinevad kontekstist välja kistud lausetel. Ossinovski väidetud “naiste õiguste piiramine” tähendab tegelikult riikliku rahastamise äravõtmist abortidelt, mille põhjuseks on kõigest soovimatu rasestumine; kus jutt “õõnespeadest” põhineb tegelikkuses õppejõuna töötanud inimese kogemusel, kes puutus ise kokku äärmiselt kehva ettevalmistusega välistudengitega; ajakirjanike “ründamine” tuleneb sellest, et nood tegelevadki otsese laimamisega ning osad kohtunikud teevadki ühiskonna õiglustunnet riivavaid otsuseid.

Jevgeni Ossinovski sõnavõttudest kumab aga nii võimuta jäänud poliitilise jõu esindaja solvumist ja ideoloogilist vaenu kui ka lihtsat inimlikku pahatahtlikkust nende vastu, kes talle ei meeldi. Mis aga puutub naiste õigustesse, siis kui ühe ideoloogia programmidesse on naisõiguslus kirjutatud poliitilise võitluse vahendina, siis tõelist õiglust õrnemale soole sealt kohe kindlasti ei tule. Ja vaevalt soovivadki naised sellist võrdsust, mille saavutamiseks on nad justkui ameerika jalgpalli mänginud, kus nende võidu järel pooled vastasmängijad valust murul oigavad.

Kommentaarid