14.08.2020
Jürgen Ligi väidab endal olevat andmed Louis Freeh seotuse kohta Venemaaga – esitagu siis tõendid. Pilt on illustratiivne.
Facebookis läks andmiseks Igor Gräzini ja Jürgen Ligi vahel, kellest esimene on Reformierakonnast välja astunud endine poliitik ja praegune teoloog, teine aga kunagine minister ja praegu Reformierakonna fraktsiooni liige riigikogus.
Sõnasõda käis postituse all, kus postitaja nentis, et ainus huvide konflikt on rahapesu uurimise kaasuses Ligil. Selle peale nentis Gräzin, et Ligi oli kogu rahapesu aja rahandusminister ja seega pole huvitatud tõe väljatulemisest.
Jürgen Ligi vastas selle peale: „Igor Gräzin, Sa oled haletsusväärne, Igor. Sa tead juristina hästi, et ei Helme ega ta advokaat ei oma puutumust tõe ega selle uurimisega. Uurib prokuratuur neist sõltumata ja nendega koostööd tegemata, neid ei lasta isegi juurde. Sa tead ka seda, et rahandusministrid ei uurinud ka varem ja rahapesuga on neil puutumust ainult finantsstabiilsuse ja regulatsioonide poolest ja siin on mul ette näidata õnnestumised ja ainult õnnestumised.“
Ta lisas: „Ma ei ole rahandusminister Kristuse sünnist tänaseni ehk “kogu aja”, küll aga lõpetas minu juhitud Finantsinspektsioon rahapesu riski minu ametialal ja minu ametialal olid Eestil ka regulatsioonid Monevali järgi parimad.“
Edasi kurtis Ligi, et „iga minister ei ole eikeegi, muidu ei laimataks mind ja tegeldaks nendega, kelle töö kuriteoennetus tegelikult oli. Rahapesu on kuritegu, mitte rahandus. Rahandusministrina ei saanuks ma olla parimate regulatsioonide kehtestaja, mis oli minu voli, aga silmega nende tühistaja“: „Ma ei saanuks silmadega peatada FId, kes oli teine kahest minu volist, Danske tagaust maha murdmast takistada ja olin sellega kursis, mis tehti ja avastati. 2014. oli asi klaar.“
Igor Gräzin vastas Ligile: „ Muidugi, eks seal raskusi võis (?) olla, aga lihtne fakt seoses rahandusega. Tapeti Magnitski, selle kohta on Obama avaldus ja Magnitsky Act jne, mõrva motiivid olid Narva maanteel, ca 1 km prokuratuurist ja 1,5 km rahandusministeeriumist eemal. Ja asja ei uurita, sest see võib avaldada kuritegu, mida ei soovita uurida. Samal ajal on tähtis see, et keegi lööb kellelegi panniga pähe! Ja veel: ma ei taha süüdistada ühtegi erakonda (veel) ja rõhutan, et Eerik-Niiles Kross oli otsast peale Magnitski asja poolt (mäletagem tema vaidlust Riigikogus Anveldiga). Ja veel: ma ei süüdista kedagi, küll aga viitan huvide konfliktile – Magnitski kaasuse aegne rahandusminister ei saa olla konfliktita ja hilisem rahandusminister, kes polnud poliitikas ei ole huvitatud asja kinnimätsimisest. Nii lihtne see ongi.“
Jürgen Ligi vastu: „Sa ju laimad. Mul on rahapesutõrjes ainult dokumenteeritud õnnestumised, mis minu õigusi puudutasid, ja mingid totakad Tallinna koordinaadid ütlevad ainult, et su järgi on kogu Tallinna linn süüdi, kusjuures sa ei ütle, milles. Ära soga teemasid kokku. Aga lugesin äsja välisluure taustauuringut. Louis Freeh on otseselt Magnitski asjas huvide konfliktis. Tema ei saa Eesti huve maksimaalselt esindada ja pole iial olnud ainustki silpi sellest, et mina ei saaks.“
Igor Gräzin: „Kui õnnestumised, mis siis viga! Aga huvide konflikt siiski kah. Õnnestumiste kõrval on tegemist kaasusega, kus on huvi asju kinni mätsida. (See ei tähenda, et mätsiti….. mätsiti teine lugu – VEB fond, mis paneb mõtlema). Õnnestumiste eest võib küsida endale medali. Aga see ei likvideeri huvide konflikti. Freeh stoori on musternäide sellest. Martin Helme ja Louis Freeh “konflikt” on köömes! Kui üldse. Meie huvi peaks olema selle kaasuse lahendamine Eesti huvides.“
Edasi jaurab Ligi veidi Riigikontrolli nõuniku Toomas Mattsoniga, kes ka sõna sekka ütles.
Asja võtab kokku üks kommentaator sõnadega: „Kuidas see siis nüüd nii on kujunenud. Kui Reformierakond ja sotsid EKRE-t või Keskerakonda materdavad, ei ole laim, aga kui EKRE julgeb mineviku varjudele valgust saada, on laim?“