Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Justiitsminister tegi kummarduse “püha lehma” prokuratuuri suunas

21.11.2022
Lea Danilson-Järg, arglik justiitsminister.
© UU

Justiitsminister Lea Danilson-Järg üritab meeleheitlikult tõestada, et tema käed jäävad prokuratuuri suhtes lühikeseks, andes seega ühiskonnale teada, et justiitsminister on justiitssüsteemis suhteliselt tühi koht.Või siis on tal juba positsioon Mihkelsoni ümbritsevas ringkaitses.

ERR-i loos “Danilson-Järg ei sea prokuratuuri tegevust Mihkelsoni kaasuses kahtluse alla” öeldakse: “Arvestades olemasolevaid kaebevõimalusi ning prokuratuuriseaduses sätestatut, ei ole justiitsministril kohane seada prokuratuuri otsustuse seaduslikkust kahtluse alla. Rõhutan veel kord üle, et oluline on järgida võimude lahususe printsiipi ning vältida olukorda, et justiitsminister sekkuks poliitiliselt prokuratuuri sisulisse töösse kohtueelse kriminaalmenetluse juhtimisel või riikliku süüdistuse esindamisel kohtus,” teatas justiitsminister vastuses riigikogu liikme Marek Jürgensoni (Keskerakond) kirjalikule küsimusele.

Justiitsminister tahab välistada poliitilist sekkumist ja välistab seega suuresti ka tsiviilkontrolli prokuratuuri üle, sest olgu minister mistahes erakonnast, on tal võimalus vähemalt tähelepanu juhtida, kui miski valena tundub. Danilson-Järg annab prokuratuurile vabad käed ka justiitsministeeriumi poolelt.

“Prokuratuur ei tohi muutuda poliitiliseks tööriistaks. Seetõttu ei tohi justiitsminister kasutada oma järelevalvevolitusi selleks, et mõjutada prokuratuuri teise poliitiku suhtes kriminaalmenetlust alustama või lõpetama. Seda eriti olukorras, kus etteheited prokuratuuri kallutatuse kohta on teoreetilised ja spekulatiivsed ning tuginevad pelgalt faktile, et kellelegi tundub meedias avaldatu põhjal, et tegemist võis siiski olla kuriteoga. Kuigi justiitsminister ei ole kirjeldatud kuriteokaebuse üksikasjadega kursis, ei saa meedias avaldatud asjaolude pinnalt nõustuda kirjalikus küsimuses väljendatuga, justkui tegu oleks erineva kohtlemisega,” väidab minister.

Prokuratuur juba on poliitiline tööriist, mida on näha küll sellest, kuidas rändevastasel meeleavaldusel juhtunu järel algatati Indrek Tarandi algatusel kriminaalasi meeleavaldajate vastu, kuid mitte EKRE hagi puhul Tarandi vastu. Prokuratuuri töös ei tohiks jääda kahtlust poliitilises kallutatuses, eriti kui otsuseid tehakse opositsioonipartei kahjuks ja võimupartei kasuks – demokraatlikus riigis peaks juba võimupoliitikute silmatorkav kaitsmine justiitssüsteemi poolt olema häirekellaks.

Eriti kummaline on lause: “…etteheited prokuratuuri kallutatuse kohta on teoreetilised ja spekulatiivsed ning tuginevad pelgalt faktile, et kellelegi tundub meedias avaldatu põhjal, et tegemist võis siiski olla kuriteoga.” Marko Mihkelsoni puhul on teada, et tegu oli räigete fotodega ja seda on mees ka ise tunnistanud, et selliseid fotosid poleks tohtinud teha. Nii Kuku raadios kui Riigikogus keelati poliitiku kohtuasja ettelugemine laste kaitsmise ettekäändel, samas kui Lihula konstaabel Jaanus Klissi ja Vadim Makarovi kohtuasjad on oma kirjelduste räiguses täiesti avalikud. Kus näeb justiitsminister siin “kellelegi tundub” olukorda? Pigem on tunda olukorda, kus keegi on võrdsetest võrdsem.

“Seetõttu ei tohi justiitsminister kasutada oma järelevalvevolitusi selleks, et mõjutada prokuratuuri teise poliitiku suhtes kriminaalmenetlust alustama või lõpetama,” ütleb Danilson-Järg.

Kui minister kasutaks oma järelvalvevolitusi Mihkelsoni suhtes, et prokuratuur tooks asjas selgust, poleks tegu otsese mõjutusega, sest tegu on Danilson-Järgi poliitilise võitluskaaslasega samast võimukoalitsioonist, kellele justiitsminister ju käkki ei keeraks. Kui ta aga keeldub Mihkelsoni puhul üldse kuritegu nägemast ja peseb nö käed puhtaks, siis tekib hoopis kahtlus, et ta osaleb teise võimupoliitiku ringkaitses.

Millegipärast rõhutab minister, et “mõjutatakse” poliitikut. Samas on politseil praktika, et pedofiiliakahtlustuste algatakse alati uurimine, kui laps on alla kümneaastane, ka lihtsa vihje peale. Kas poliitikute puhul see ei kehti?

Aastate eest juhtus Pärnus lugu, kus ema ei saanud lapsele kooli järgi minna ja palus vanaisal tütar ära tuua. Keegi nägi pealt, kuidas laps istus vanema mehe autosse, helistas politseisse, too reageeris kohe ja vanaisa sai ruttu politseilt teada, et teda kahtlustatakse “kommionuks” olemises. Siis polnud politseil mingeid tõkkeid järelekontrollimiseks, aga kui poliitik, kelle kohta vihje tuleb, on võimuparteist, siis on politsei käed seotud? Prokuratuurist rääkimata…

Mida rohkem Marko Mihkelsoni juhtumit vaigistatakse, seda rohkem jääb mulje, et on, mida varjata, ja seda suurem tundub tõenäosus, et justiitssüsteem teeb riigivõimu heaks tellimustöid.

Kuna Danilson-Järg on Isamaast, siis on selge, et seal kas ollakse ise korruptiivselt kaldu või siis väristatakse lihtsalt jalga.

Uued Uudised