15.05.2018
Eurokraav
Eestis ehitatakse maanteid põhimõttel kõrgem-kitsam-järsem, kirjutab Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni nõunik Kadri Vilba ja kutsub üles niisugusest põhimõttest meie kõigi elude huvides loobuma.
Kitsad maanteed ja sügavad järsud kraavid on tuttavad kõikidele Eestis ringi sõitvatele autojuhtidele. Need on maanteelõigud, kus tee muldkeha on väga kõrge ning kraavid järskude seintega ja sügavad. Rahvasuus on hakatud selliseid kraave kutsuma eurokraavideks ja maanteid euroteedeks. Ükski euroseadus ega -direktiiv selliste kraavide ja kõrgete teede rajamist ette ei näe, tegemist on meie oma Eesti loominguga.
Juba vähemalt kümme aastat ehitatakse Eestis maanteid põhimõttel kõrgem-kitsam-järsem. Sellised teed on ohtlikud liiklejatele, sest probleemi korral ei ole võimalik autot kõrvale tõmmata ja teelt välja libisemisel võib kraavis ka surma saada, auto mahakandmine on garanteeritud. Ka õiged sõiduvõtted ei pruugi aidata, sest õnnetuse võib põhjustada vastutulev auto, mis kaldub vastassuunda ja mille eest ei olegi põigata kuhugi mujale kui sinna samasse sügavasse kraavi. On teada ka juhtumeid, kus kitsal teel vastutulev kombain on kriipinud auto küljelt värvi maha.
Eriti ohtlik on liiga kitsa teepervega maantee jalakäijatele ja jalgratturitele. Mõnel pool on sellise maantee kõrvale rajatud kergliiklustee, kuid mitte igale poole. Näiteks Räpina vallas Jaanikeste külast läbi minev maantee on ehitatud nii kitsaks, et lapsevanemad ei julge lasta lastel bussipeatusesse kõndida. Vald on tunnistanud olukorra ohtlikkust ning kompenseerib laste kooliviimise bensiinikulu. Aga mida teha siis, kui on vaja näiteks naabertalust soola laenata? Tuleb minna autoga, kuid selliseid sõite vald ei kompenseeri. Ja ega vallal tee-ehituses eriti kaasa rääkida ei lastagi, planeeringud tehakse ja kinnitatakse Maanteeametis, kohalikele näidatakse projekti vahetult enne tööde alustamist ning muudatusettepanekuid siis enam arvesse ei võeta. Vallal ei olegi muud võimalust, kui leppida sellega, mis valmis ehitatakse.
Tapjakraavidest on palju räägitud ja kirjutatud, aru on päritud Maanteeameti esindajatelt, tee-ehitajatelt, oma arvamust on avaldanud ka mitmed eksperdid. Kas midagi on muutunud? Ei ole – samasuguseid kitsaste teepeenarde ja järskude nõlvadega ning kuni nelja meetriste kraavidega maanteelõike ehitatakse jätkuvalt edasi.
Miks kraavikaevamine jätkub?
Miks üldse on vaja tee muldkeha nii kõrgeks ajada? Ehituslikust küljest on põhiprobleemiks niiskus. Paljud Eesti teed on rajatud läbi märgade alade, niiskus aga põhjustab talvel külmakerkeid ja tee enneaegset lagunemist. Sügavad kraavid aitavad teealust kuivana hoida ja pikendavad nii tee eluiga.
Miks aga ehitatakse teed nii kitsaks ja jäetakse teepeenrad tegemata? Ametnike sõnul on kitsad ja järsud maanteed ohutumad, sellisel teel valivad autojuhid teeoludega sobiva sõidukiiruse ja ei hakka tegema ohtlikke manöövreid. Ent jalakäijatele ei ole ametnikel midagi vabanduseks öelda. Tegelikult on kitsa teepeenraga teed odavam ehitada, sest nii kulub materjali vähem.
Kraave oleks võimalik ehitada ka laugemalt, kuid järske kraavinõlvu eelistatakse seetõttu, et maanteed tohib rajada ainult maantee-alusele teele ning tee kõrval asuvad maad on tihtilugu eraomanduses. Riik aga ei soovi pidada eraomanikega pikki ja keerulisi läbirääkimisi ega neile maa eest maksta. Seega olemegi olukorras, kus raha kokkuhoiu eesmärgil on ohvriks toodud liiklejate ohutus.
Kuidas olukorda lahendada
Esiteks on vaja vastu võtta põhimõtteline otsus, et laiemad teepeenrad on siiski vajalikud ning suuremad kulud, mis tekivad teepeenra ehitamisest, on tegelikult väikesed võrreldes õnnetuskahjude ja muude kuludega, mida need ära aitavad hoida.
Teiseks on võimalik hea seista selle eest, et selliseid tapjamaanteid rohkem juurde ei ehitataks. Üheks lahenduseks on dreentorude paigaldamine tee muldkehasse. Dreentorud koguksid ja juhiksid eemale vett ning siis ei pea teed nii kõrgeks ehitama. Samuti on võimalus kasutada geosünteese. Need on oma olemuselt riidelaadsed materjalid, mis lasevad vett läbi ühesuunaliselt ehk ülevalt alla ja seega aitavad teekattealusel pinnasel kuivana püsida. Kui tee muldkehas geosünteese kasutada, siis need aitavad ära hoida niiskusest tingitud külmakergete tekkimist. Seetõttu saab ülejäänud materjalikihid teha õhemad ning tee tuleb selle võrra ka madalam. Seni pole dreentorusid ja geosünteese tee-ehituses kasutatud seetõttu, et need on kallimad lahendused kui kõrgem tee muldkeha.
Neljarealiste maanteelõikude puhul tuleb hakata asfaltkatte asemel kasutama betooni, mis teeb tee oluliselt tugevamaks ja seega külmakergete suhtes ka vastupidavamaks. Kuna betoontee ehitamine on kallis, siis kaherealiste teede puhul ei tasu see tänaste hindade juures kahjuks veel ära, kuid neljarealiste teede puhul on betoonkate mõistlik ning oleks veel üheks lisainstrumendiks, mille abil tee muldkeha madalamaks saaks.
Valmisehitatud teedega on keerulisem, sest ümberehitamine on kallis ja mõttetu, kuid tuleb arvestada, et mõnes kohas võib ümberehitamine osutuda siiski ainsaks lahenduseks. Odavama ja lihtsama lahendusena oleks võimalik olemasolevatele teedele juurde ehitada kindla vahemaa järel taskud, mis võimaldavad liiklejatel teha hädapeatumisi või vajadusel teelt kõrvale tõmmata. Samuti tuleb väga kõrgetele teelõikudele ja järskude seintega kraavidega kohtades suurendada piirete hulka, mis aitaks pimedal ajal ning tuisu ja vihmaga teed jälgida. Piirded oleks vaja paigaldada nii, et piirdepostid on rammitud otsaga kraavikaldesse, mitte teepeenrasse. Sellist meetodit kasutades jääb tee laius koos teepeenraga samaks. Eestis kasutatakse praegu meetodit, kus piirdepostid rammitakse teepeenrasse, tihti isegi otse asfaldisse, ning see teeb tee veelgi kitsamaks, kui see juba niigi on.
Raha on olemas
Tegelikult on riigil raha kvaliteetsete teede ehitamiseks olemas. Aktsiisimaks, mis peaks olema sihtotstarbeliselt kogutav maks, on riigieelarves oma sihtotstarbest lahti seotud ning seda kogutakse lihtlabaselt riigieelarve täitmiseks. 2017. aastal koguti kütuseaktsiisi 521 miljonit eurot ning teehoidu suunati 261 miljonit eurot. 2018. aastal prognoositakse kütuseaktsiisi laekumist 580 miljonit eurot, kuid teehoidu planeeritakse riigieelarvest ainult 266 miljonit eurot. Lisaks kogutakse veel raskeveokite maksu ja
2018. aastast ka raskeveokite teekasutusmaksu, mis oma olemuselt on samuti sihtotstarbelised maksud, kuid mida sihipäraselt ei kasutata. Kui kõikide nende maksude laekumisi sihipäraselt kasutada, on võimalik ehitada korralikke ja kvaliteetseid laiemate teepeenardega teid, mis kestavad kauem ja on ohutumad.
Kadri Vilba,
EKRE Tallinna fraktsiooni nõunik
