Kaitseministeerium ei näi aru saavat, et meid annekteerinud, küüditanud ja okupeerinud võõrjõu sümbolit ei saa mingi põhjendusega eesti rahva nimel tänuga austada – sellesama sõduri käe läbi kannatanutele on see kui näkku sülitamine.
EKRE Riigikogu saadik Kai Rimmel esitas kaitseminister Jüri Luigele järelpärimise, miks sellise mõnitava linditekstiga pärg ikkagi pronkssõduri jalamile pannakse. Vastuses öeldakse muu seas järgmist:
“Viimasel ajal on sagenenud komme viia mitme riikliku pärja asemel üks ühispärg „Eesti rahvalt “, esindades korraga Vabariigi Presidendi, Riigikogu ja Vabariigi Valitsust. Tihti on see praktiliselt lihtsam ja võimaldab viia pärgi arvukatele monumentidele.”
Miks ei vii kaplanid siis ühispärga lindiga “Tänulikelt Vabariigi Presidendilt, Riigikogult ja Vabariigi Valitsuselt”? Kuigi vähemalt viit ministrit ja 19 riigikogulast see ei esindaks.
“Eesti rahva” seas on arvukalt neid, keda on seesama sümbolsõdur küüditanud, tema lähedasi tapnud, tema kodupinda vaevanud… Isegi presidendil, valitsusel ja parlamendil, kellest osa on rahva valitud, ei ole õigust kannatanute nimel okupanti tänada. Sinimustvalge pärg ohtrate punaste nelkide ja venelaste tänuavalduste keskel on eesti rahva mõnitamine.
Kasutatagu siis kasvõi linditeksti “Suures sõjas langenutele” – tänamine nende nimel, kes tänu ei tunne, on amoraalne, kuritahtlik ja ebaõiglane.
Muud argumendid on sellised, nagu neid on ka Uued Uudised varem arvanud olevat:
“8. mail on üks rahvusvaheline mõõde, see oli sõja lõpp kõigile rahvastele, kelle erinevatesse mundritesse pandud pojad ja tütred, reeglina sundmobiliseeritud, langesid selles suures sõjas. /…/ 22. novembril 2004. aastal vastu võetud ÜRO Peaassamblee lühikeses ja neutraalses resolutsioonis kuulutatakse 8. ja 9. mai mälestamise ja lepituse ajaks. Resolutsioon möönab, et igal rahval on oma mälestuspäevad, kuid kutsub siiski üles meenutama kõiki sõjas hukkunuid. Eesti Vabariigi Valitsus tegi 6. mail 2005. aastal selle resolutsiooni alusel avalduse Teise maailmasõja lõpu tähistamise kohta.
Avalduse viimane lause ütleb, et me „austame kõigi nende mälestust, kes saatuse sunnil langesid selle sõja ajal“. Protokolliliselt ongi 8. mai tähistamist kujundatud nimetatud avaldusest lähtudes. Riigisekretäri ja ministeeriumite kantslerite 14.11.2011 nõupidamisel kiideti heaks dokument „Pühade ja tähtpäevade tähistamise põhimõtted“. Selles lepiti kokku kõigi riiklike pühade tähistamise protokollis, sh. ka 8. mai tähistamises. Dokument sätestab: „Vabariigi President või valitsuse esindaja asetavad Maarjamäe mälestusväljakul pärjad 1944. aasta Eesti kaitselahingutest osavõtjate mälestusmärgile, Saksa sõdurite haudadele ja punaarmeelaste mälestusmärgile. Kaitseväe kaplanid asetavad Vabariigi Valitsuse nimel pärja punaarmeelaste hauatähisele Kaitseväe kalmistul.“
Nii tulekski kogu 8. mai üritust käsitleda tervikuna, ühe või teise pärja viimist kontekstist välja rebimata. Ülal kirjeldatud pärgade viimise protokoll on toiminud aastaid, sellest on saanud tava. Selgituseks olgu veel lisatud, et kaplanid ei ole pärga viies mundris, vaid vaimulikurüüs ja sümboolselt on tegu pigem kristliku mälestusaktiga, mis kriipsutab alla, et Eesti Vabariik ei sõdi surnutega.
Mis puudutab pronkssõdurit, siis viis Vabariigi Valitsus kuju kaitseväe kalmistule just nimelt eesmärgiga tõlgendada seda hauamonumendina, et võtta trumbid vaenulikult propagandalt. Seetõttu on ka oluline, et pärg viiakse kalmistule just 8. mail, mitte 9. mail.”
Kogu see jutt on suuresti võlts. Kõigepealt küsimus ministrile: kui väidetavalt austatakse ka sõjas langenud Saksa sõdureid, siis kas ka nende haudadele pandavatel pärgadel on linditekst: “Eesti rahvalt”? Ehk siis – kas me täname samade sõnadega ka Saksa armeed, kelle ridades meie mehed Eesti eest 1944. aastal sõdisid ja kes oli 1941. aastal värsket küüditamist arvestades teatud moel vabastaja?
Kaitseminister valetab, et pärgi viies pole kaplanid mundris ja sama vale on ka see, et nii võetakse trumbid vaenulikult propagandalt. Eesti-vaenulik Sputnik on üllitanud loo “Eesti kaitseväelased panid pärja Pronkssõduri jalamile”, kus on näha mundris kaitseväelased pärga panemas ja eks näita ka Kremli ruupori kajastus, et vaenulik propaganda on hoopis kondi hambusse saanud.
Kaitseväe kaplanid kasutavad selliste puhkudel alati neile mõeldud pidulikku mundrit. Ja kui see on kristlik toiming, siis miks tehakse seda ikkagi rahva nimel?
“Eesti elanikud mäletavad ja peavad kalliks 75 aastat tagasi vabariigi Saksa fašistlikest vallutajatest vabastanud Nõukogude sõdurite kangelastegusid, teatas täna TASS-ile Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov.” – nii kirjutas Delfi mullu 17. septembril. Eesti annab sinimustvalgete pärgadega igati Kremlile alust väita, et Punaarmee oli oodatud ja Eesti rahvas on selle eest “tänulik”.
Ühispärja kasutamine erinevatel mälestusüritustel on kokku lepitud 2011. aastal Riigikantselei juurde moodustatud riiklike pühade ja tähtpäevade tähistamist koordineeriva ministeeriumide ning teiste riigi institutsioonide ja asutuste esindajatest koosneva töögrupi poolt. Tuletagem meelde, kes siis võimu juures olid.
Kui teatud poliitilised jõud või riiklikud institutsioonid soovivad jätkata pärgade panemist okupatsioonisümbolite juurde, siis esmane nõue on: seda ei tohi teha Eesti rahva nimel. Sest neid, kes seda ei lubaks, on tohutult palju. Olgu pärjad siis panija signatuuri või tagasihoidliku tekstiga: “Teise maailmasõjas langenutele!” Kui tõesti okupante austamata ei saa…
Suvel on taas mälestusüritused Sinimägedes, kuhu on samuti punaarmeelastele selliseid pärgi viidud. Seekord olgu need eesti rahva tänusõnadeta!