01.06.2020
Kahtlemata oli koroonaviirus uus nähtus ja ühiskond ei osanud reageerida, aga palju mindi vales suunas seal, kus oleks saanud õigeid otsuseid teha. Pilt on illustratiivne.
Ideoloogilises kallutatuses süüdistatav Eesti Inimõiguste Keskus tellis küsitluse selle kohta, et kas eriolukorra ajal on Eestis inimõigusi rikutud, mis paneb arvama, et loodetigi saada kinnitust mingitele rikkumistele – paraku tuli neil suuresti pettuda.
Eesti 88 protsenti elanikest leiab, et riigis on inimõigustega kõik korras ning 83 protsenti vastanutest leidis, et eriolukorra piirangud pole rikkunud kellegi inimõigusi – nii selgub inimõiguste instituudi tellimusel ja Turu-Uuringute AS-i poolt läbiviidud küsitlusest.
14 protsenti arvasid, et eriolukord on rikkunud nende inimõigusi, eriti on seda tunnetanud 40-49-aastased ehk 20 protsenti, muust rahvusest inimesed (19 protsenti), määratlemata kodakondsusega (25 protsenti) ja Kirde-Eestis elanikud (24 protsenti). Samuti tunnetasid piiranguid negatiivselt vabakutselised ehk 25 protsenti ja keskastmejuhid 21 protsenti
Küsimusele, kas Eesti põhiseadus kaitseb teie õigusi ja väärtusi, oli kõigi jaatavalt vastanute protsent 82. Kui 90 protsenti Eesti kodanikest usuvad, et põhiseadus kaitseb neid, siis Venemaa kodanike ja määratlemata kodanike seas oli “Jah” vastus ära toodud vastavalt 52 protsenti ja 67 protsenti, muude riikide kodanike seas oli see 83 protsenti.
Samuti on vastajatele oluline, et Eesti põhiseaduses on õigustele lisaks välja toodud ka kohustused. Põhiseaduse järgimist pidasid tähtsaks 96 protsenti, maksude maksmist 94 protsenti ja valmisolekut kaitsta riigi iseseisvust 86 protsenti vastajatest.
Viimase kolme aasta jooksul on enim vastajate hinnangul järginud ja kaitsnud inimõigusi oma töös politsei- ja piirivalveamet ehk 74 protsenti, tervishoiusüsteem 73 protsenti, maksu- ja tolliamet ning kohalikud omavalitsused 66 protsenti, valitsus 62 protsenti, kaitsevägi 59 protsenti, õigussüsteem 58 protsenti.
Küsimusele, kas Eesti ajakirjandus on oma tegemistes järginud ja kaitsnud inimõigusi, vastati järgmiselt, et eestikeelne meedia on seda teinud 55 protsendi ulatuses ja ei ole seda teinud 23 protsenti ning küsimusele ei osanud vastata 21 protsenti. Eesti venekeelses meedias oli see protsent vastavalt 31 protsenti, 18 protsenti ja 51 protsenti.
Vastanud leidsid, et enim on oma töös inimõigusi järginud Eesti rahvusringhääling ehk 67 protsenti, vastupidist arvasid 14 protsenti ning “ei oska öelda” vastas 19 protsenti. Eesti erameedia puhul olid tulemused vastavalt 44 protsenti ja vastupidist leidis 21 protsenti ning oma arvamust ei osanud öelda 35 protsenti. Eesti trükiajakirjanduse puhul vastas samale küsimusele jaatavalt 54 protsenti , “ei” vastas 20 protsenti ja midagi “öelda ei osanud” 26 protsenti vastanutest.
Privaatsust ja õiguste rikkumist sotsiaalmeedias ja internetikeskkonnas on rohkem tunnetanud mehed ehk 14 protsenti ja naised 10 protsenti, samuti õpilased ja üliõpilased.
Turu-Uuringute AS viis läbi 14.-18. maini veebiküsitluse veidi enam kui 1000 Eestis elaniku seas. Küsitluses paluti inimestel hinnata, kas eriolukord on rikkunud Eestis inimeste õigusi ning kas riigiinstitutsioonid, meedia ja ettevõtlus on järginud ja kaitsnud oma töös inimõigusi. Lisaks uuriti inimeste tunnetust, kas Eesti põhiseadus kaitseb nende õigusi ja väärtusi ning kas põhiseaduses sätestatud kohustused on ka inimestele tähtsad.
Selline küsitlus eeldab seda, et inimesed teaksid täpselt, mis on inimõigused (ei peaks selleks õigust veganlusele või seksuaalsele erinevusele, ega ka näiteks rändepiiranguid), samuti et arvestataks inimeste esmaõigust elule, mis võib teisi õigusi tahaplaanile asetada. Kui jälgida seda, kes on leidnud oma õigusi rikutavat, siis võib eeldada, et näiteks Vene kodanikud, Kirde-Eesti elanikud ja määratlemata kodakondsusega inimesed võisid selleks pidada ajutiselt kaotatud võimalust käia Narvas üle piiri.
Inimõiguste keskus on küsitlusse lülitanud väga laialdase skaala õigustest, mis pole tegelikult esmased inimõigused – näiteks privaatsust sotsiaalmeedias on raske seostada esmaste inimõigustega elule, toidule, peavarjule, turvalisusele, haridusele. Sotsiaalmeediasse ei sunni keegi kedagi minema, kuid pseudoinimõiguslaste eesmärgiks tundubki olevat ka kapriiside käsitlemine inimõigusena.
Tõenäoliselt oli küsitlus suunatud valitsuse pihta, keda vasakpoolsed ja liberaalid süüdistasid eriolukorraga liigse võimu võtmises. Paraku jäid “inimõiguslased” suuresti pika ninaga. (BNS)