Kenno Põltsam: miks ma toetan rahvuslasena “võõrast” kristlust?

Kenno Põltsam.

Rahvuskonservatiiv Kuusalust Kenno Põltsam arutleb saabunud kristlike pühade ajal selle üle, miks iga rahvuslane peaks toetama kristlikku maailma.

“Tulev nädalavahetus on kristlaste, eriti õigeusklike jaoks kõige olulisem püha aastas ning sellest lähtuvalt soovin lugejatega jagada paari oma mõtet. Mulle on kõrvu jäänud mõne enda tuttava imekspanev kommentaar, justkui oleks selles midagi silmakirjaliku või kahepalgelist, et rahvuslikult meelestatud inimesed võtavad sõna kristlikel teemadel, (näiteks kurikuulus abordiküsimus), seda peamiselt seepärast, et kristlus on Eestimaale ju mujalt sisse toodud. Toodi ju ka kommunism meile Lääne–Euroopast läbi Nõukogude Venemaa sisse, kas pole siis kahepalgeline esimest kiita ja teist laita?

Ma olen teoloogiavõhikuna täiesti veendunud, et kristlus ja kommunism on oma rohujuure tasandil kaks täiesti erinevat nähtust. Kui kristlus piltlikult öeldes on korjanud üles vanad Rooma keisririigi säilmed, andnud inimelu mõistele kõrgeima väärtuse, kaitstes ja hoides teda nagu oma silmatera, ning ehitanud üles kõrgkultuurse Euroopa, sealhulgas andnud tõuke rahvusriikide loomisele – siis mida on teinud kommunism?

Kommunism on alates Prantsuse revolutsioonist (1789) hävitanud kõike seda, mille nimel kristlus oli oma võitlusi pidanud, moondudes eelmise sajandi alguse tsiviliseeritud Euroopas sotsiaaldemokraatiaks ning pookinud end 20. sajandi teises pooles külge liberaaldemokraatiale, sealhulgas andnud maailmale moraalirelativismi, mis ühest küljest kõneleb meile võrdsetest õigustest kõigile, aga mis kannab endas 19. sajandi eugeenika ideed, et tugevamad jäävad ellu ja nõrgematel on sootuks parem surra.

Kristlus ja kommunism on kui kaks erinevat rohujuurt (radix – ladina keeles – juur), mis võrsunud samast pinnasest, kuid on teineteisele vastanduvad, kui mitte ohtlikud. Kristlikus maailmapildis võiks mu meelest kommunismi pidada umbrohuks, selle umbrohu ohtlikust tuleb endale ikka ja jälle meelde tuletada. Samuti on umbrohi üks ja ainus liik, mis kõik erinevad aiasaadused lõpuks oma teelt hävitab – globalism. Tahame või mitte, nõnda on see läbi ajaloo käinud.

Piibel toetab erinevaid rahvuseid

Moosese raamatu 11. peatükis on kirjas järgmine: „Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!” Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata. Seepärast pandi sellele nimeks Paabel, sest seal segas Issand ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Issand nad üle kogu maailma.

Tollest arhailises keeles kirja pandud loost järeldan ma positiivse inimesena, et Jumal mitte ei kiusa inimesi, vaid annab neile ülesandeks elada seal, kuhu nad on loodud ja kasvama pandud, nagu aiasaadused. Paabeli torni loost võiks järeldada, et Jumala sooviks on see, et rahvad saaksid taaskord üheks, nii nagu on kirjas ka Uue Testamendi Markuse evangeeliumi 28 peatüki lõpus et: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja püha Vaimu nimesse.“

Jumalariiki siinpoolsuses ei loo

Siin joonistub välja rahvuslike inimeste ja kommunistide vahe: rahvuslased võtavad iseenesest mõistetavana, et on loomupärane ja lausa kohustuslik säilitada rahvusriik, ning see saab sündida vaid läbi kristliku dogmaatika. Meie, rahvuslased, ei taha ehitada ideaalriiki maa peal, nagu seda on soovinud kommunistid erinevate nimede all läbi aegade, vaid me soovime elada oma rahvusriigis kõikide heade ja veadega – erinevalt natsismist, säilitada oma esivanemate pärimusi, aga pidades ka 10 käsku ja arendades teiste rahvusriikidega kahepoolseid diplomaatilisi suhteid nii palju kui vaja on.”

Kommentaarid