Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

KERt KINGO: sotside plaan anda alaealisele lapsele õigust otsustada oma ravi üle ilma vanemate nõusolekuta, on seadusevastane

-
22.07.2020
Kert Kingo

Riigikogu liige Kert Kingo selgitab, miks ei tohi rahvuskonservatiivide hinnangul anda alaealisele lapsele õigust otsustada oma ravi üle ilma vanemate nõusolekuta, nagu taotlevad sotsid. “Sotsiaaldemokraatliku erakonna algatatud psühhiaatrilise abi seaduse täiendamise eelnõu, mille alusel saaks alaealine tulevikus pöörduda psühhiaatri poole ilma vanemate nõusolekuta ja nende teadmata ning mis lubaks alaealisel ise otsustada oma ravi ja protseduuride üle, on selges vastuolus seniste seadustega.” Nii lihtne see ongi. Aga siiski veidi lähemalt.

Kert Kingo: “Sotsiaaldemokraatliku erakonna algatatud psühhiaatrilise abi seaduse täiendamise eelnõu, mille alusel saaks alaealine tulevikus pöörduda psühhiaatri poole ilma vanemate nõusolekuta ja nende teadmata ning mis lubaks alaealisel ise otsustada oma ravi ja protseduuride üle, on selges vastuolus seniste seadustega.

Perekonnaseaduse järgi on lapsevanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja ja seaduse järgi vastutab lapsevanem oma alaealise lapse eest. Lapsevanemal pole võimalik vastutada lapse eest, kui lapsele on antud õigus ilma vanema teadmata mingis valdkonnas kaalukaid otsuseid langetada. Sotsiaaldemokraadid põhjendavad seadusemuudatuse vajalikkust sellega, et mõni laps ei julge psühhiaatrilise abi vajadusest oma vanematele rääkida või keelab mõni vanem psühhiaatri juurde mineku. Või on vanematel lapsest ükskõik.

Tõsi, on emasid-isasid, kes suhtuvad vanema rolli hooletult. Selliste perede lapsed, satuvad tihti seaduserikkumise teele, mille tõttu kannatab ka õppetöö.

Kriminaalpolitseis töötades puutusin kokku paljude probleemsete alaealistega. Probleemidesse satub laps sageli seetõttu, et vanematega on tekkinud konflikt ja suhtlusprobleemid. Sellises olukorras hakkavad lapsed ja noored tihti käituma enesehävituslikult.

Eestis on aga olemas tõhus võrgustik, mis aitab selliseid probleeme varakult märgata, neid ennetada ja nende puhul abiks olla. Sellesse võrgustikku kuuluvad lastekaitseamet, turvakodud, õppeasutuste psühholoogid, lasteaedade ja koolide õpetajad, noorsootöötajad, mitmesugused nõustajad, samuti perelepitajad. Kõik need valdkonnatöötajad teevad tihedat koostööd.

Seetõttu piisab, kui psühhiaatrilise abi seadusesse viiakse sisse ainult erisäte, mis annab lapsele või noorele võimaluse pöörduda psühhiaatri poole ilma vanemate teadmiseta ainult juhul, kui laps on jõudnud eelnimetatud ennetus- ja abivõrgustiku tegevusel õppeasutuse psühholoogi juurde, kes saab vajadusel suunata lapse saatekirjaga psühhiaatri juurde.

Psühhiaatrilise ravi või protseduuride määramine ilma vanemate teadmata saab toimuda ainult juhul, kui lapse hooldusõigus on antud kellelegi teisele. Sel juhul peab lapse hooldaja olema teadlik hoolealusele määratud ravimitest või protseduuridest ja tal peab olema õigus nende üle otsustada.

Mis juhtub siis, kui laps saab õiguse võtta ise vastu otsuseid oma ravi või protseduuride üle? Esmalt tekib küsimus, kui adekvaatne on depressioonis olev laps. Isegi täiskasvanud võivad sügava depressiooni korral olla otsustusvõimetud

Kui laps otsustab iseseisvalt psühhiaatri poole pöörduda ja talle määratakse tugevatoimelised ravimid, näiteks antidepressandid, siis kuidas on võimalik lapsevanemal, kes ei tea, et laps selliseid ravimeid võtab, jälgida, et laps järgiks ravidistsipliini? Et rohud enda valdusesse saanud laps võtaks neid õigel ajal, õiges koguses ja mitte koos alkoholi või mõne teise sobimatu ravimiga?

Kuidas olla kindel, et laps ei kasuta omakasupüüdlikult ära talle seadusega loodud võimalust pöörduda „abi saamiseks” psühhiaatri juurde hoopis selleks, et hiilida kõrvale koolikohustuse täitmisest ja hulkuda niisama ringi? Või et ta ei hakkaks talle väljakirjutatud tugevatoimelisi ravimeid müüma teistele lastele? Tugevatoimeliste medikamentide tarvitamine ja sõltuvusse langemine on kujunenud noorte hulgas tõsiseks probleemiks.

Eriti ohtlik oleks seadusemuudatus depressioonis ja suitsiidile kalduvate laste puhul. Depressiooniravimite mõju on aeglane ja seni, kuni nende toime pole mõjuma hakanud, peab suitsiidsel lapsel silma peal hoidma. Kuidas saaksid vanemad hoida ära võimalikku tragöödiat, kui neil puudub teadmine ravimite olemasolust lapse valduses?

Me ei saa paraku mööda vaadata ka sellest, et sotside ettepaneku üheks ajendiks on nende ideoloogiline tung „päästa“ noor inimene oma „tagurliku“ perekonna haardest. Kui vanamoodsat ema või isa takistamas pole, siis on hoopis kergem kallutada identiteedikriisis noort näiteks n-ö sugu vahetama. Tuletame meelde, et sotsiaaldemokraadid on soomuutmisõiguse häälekaimad propageerijad. Vanuses, kus nooruki meeleolud, enesehinnang ja enesemääratlus on heitlik, võib ta liberaalse maailmavaatega psühhiaatri meelevallas võtta vastu otsuseid, mis mõjutavad kogu tema edasist elu. Näiteks Soomes ulatub soovahetusega seonduvat ravi taotlevate alaealiste hulk ühes aastas juba sadadesse. Sealsed LGBT+ ringkonnad nõuavad alaealistele õigust oma sugu muuta. Eesti sotsid, nende tublid õpilased, ei julge valju häälega oma eesmärke välja öelda ja nii varjatakse neid kõlava jutuga sellest, kuidas tahetakse parandada noorte olukorda. See jutt on õõnes.

Olen nõus, et perevägivalla või seksuaalse ärakasutamise puhul on lapsohvri pöördumine psühhiaatri poole ilma lapsevanema teadmata igati põhjendatud. Need on aga erijuhtumid, mille lahendamiseks piisab täiendavast erisättest.

Sotsiaaldemokraatide soovitud seadusemuudatus lõhub perekondi, lahutab ja võõrandab pereliikmeid üksteisest. Vanematele peab jääma õigus vastutada oma lapse eest.

UU