18.02.2019
Postimees lajatab verbaalsete lehmakookidega. Pilt on illustratiivne.
Postimees sai hakkama järjekordse paskvilliga, kui kogu laiapõhjalise valimispäeva Soomes võttis kokku pealkirjas: “Valija Eesti saatkonnas Helsingis: kui Adolf Hitler oleks nimekirjas, siis valiksin tema.”
Miks küll elab Postimees 1930. aastates – tuleb jutuks mistahes teema, lõpetatakse ikkagi natsionaalsotsialistlikul Saksamaal? Praegu on isegi EKRE-vaenulikud analüütikud öelnud – kui keegi alustab natsisüüdistustega, siis tänases kontekstis tähendab see, et muid argumente tal enam pole ja vana vunts Adolf tuleb ikka sõnnikulaotamisele appi.
See, et keegi lubas EKRE valida, sest see erakond meenutab kunagist Saksa diktaatorit, ei tähenda, et erakond natslik on, vaid ennekõike seda, et peavoolumeedial on edukalt õnnestunud EKRE-t sellega seostada. Ehk siis – kui inimesel ongi natsionaalsotsialistlikud vaated ja ta näeb nende edasikandjana EKRE-t, siis tähendab see, et ta on kuulnud seda Postimehe käest, mitte erakonna programmi uurides.
Postimees laskub Potimehe tasemele, kui toob loos välja inimese isikliku elu – tema lahtiütlemise tütrest, kuna too abiellus türklasega. Kui väljaanne leiab, et tervest valimispäevast on oluline esile tõsta vaid ühte ennast rassistiks pidavat valijat, siis on nende ajakirjandustasemega midagi väga viltu. Sama kehtib ka sel juhul, kui labase kõmuartikliga taheti EKRE-le ära teha, mis on kõige tõenäolisem põhjus.
Sellise saastaloopimise üks põhjus on ilmselt see, et väidetavalt jääb loobitavale ikka midagi külge. Postimees unustab seejuures, et ka loopija ise hakkab haisema.