Kirjanik Roland Tõnisson: „Tarandella“ ehk kunst kuklalaskudes kunsti näha

Eesti,
- Updated
©UU
Roland Tõnisson.

Meie poliitiline elu on praegu kahjuks üks väga halva koreograafiaga häppening nimega „tarandella“, kirjutab teoloog ja literaat Roland Tõnisson.

 

Indrek Tarandi ümber käiv tsirkus võiks jäädagi tsirkuseks, kui seda lapselikul kombel ei aretataks edasi supersolvumiseks. See võiks jäädagi tsirkuseks, kui tegemist ei oleks olnud äärmiselt pahatahtliku provokatsiooniga. Tuleb ette ka võrdlus tantsulavastusega, kus iga samm on ette mõeldud. Varem nimetati neid gavottideks, pavanedeks, polkadeks… Itaalias on selline tuntud tants nagu „tarantella“. Võiks ju seda esmaspäevast häppeningi, mille korraldas meie europarlamendi saadik, nimetada „tarandella’ks“, aga see oleks itaallaste suhtes ebaaus ja nende rahvakultuurile alandav.

Ei pea olema kehakeele ekspert nägemaks, kui hästi tundsid end esmaspäeval valitsusparteide esindajad ja lavastuse esitantsija ise, hoolimata sellest, et EKRE meeleavaldused koosnevad verejanulistest löömameestest. Ei pea olema suur inimhingede insener, et märgata, kuidas antud sündmust oli vaja valimiste-eelsel ajal meelsuse mõjutamiseks. Ei pea olema suur folklorist meenutamaks kõiki neid lugusid, mis on seotud kellegi kavalal ja alatul moel petmisega, õnge võtmisega ja lihtsalt ärritamisega. Meie valitsused on sellise uusfolklooriga tegelenud juba aastaid.

Piltlikult öeldes on lugu nagu ühe kristlasest vanaprouaga, kellel olid omamoodi naabrid. Vanasti öeldi selliste kohta lihtsalt, et nad on ülbed ja nahaalsed. Tänapäeval öeldakse, et sellistega kõrvuti elamispindade omamine on väljakutseks.

Vanaprouat kiusasid need naabrid nii nagu said. Sõnadega, väikeste sigadustega. Ja nad nautisid seda. Ükskord lõid nad maha proua kassi. Kui proua lubas neile kätte maksta oma ainsa sõbra tapmise eest, ärritas see naabreid väga: „Kuidas? Kas selline ongi siis see sinu ristiusk? Aga kuhu jääb andestamine? Kuhu jääb ligimesearmastus? Selline varises ja teeskleja sa oledki!? Vaata, kui palju viha ja verejanu sinus on! Sellepärast me kirikus ei käigi!“ Ja loomulikult naersid nad selle proua üle koos oma glamuursete ja seksikate sõpradega.

EKRE valijaskond ei pruugi olla väga „seksikas“, „glamuurne“, „trenditeadlik“ või „intelligentne“. Siinkohal, muu seas, paneksin ma sõna „intelligentsus“ topeltjutumärkidesse või lausa kolmedesse, sest on suur vahe sellel, kas inimesel oma tarkuses jätkub südant oma rahva ja maa jaoks, või on ta õppinud peeneid sõnu ritta seadma ja nõndaviisi oma musta, müüdavat südant dekoreerima.

Ja veel – inimeste ees me võime oma olemust ja mõtteid osavalt varjata. Igavikulise Looja ees ei ole see võimalik. Inimeste ees me võime ajada demagoogiat ja mängida progressiivseid intelligente, nagu eelpool nimetatud vanaproua naabrid, Igavese Looja ees aga mitte. Kõik saab kord avalikuks. Brüsseli kohalikud emissarid võivad ju „tarandella“ – juhtumit kasutada veel üheks võimaluseks oma uppuvat paati lappida aga seegi on vaid ajutine meede. Teame ju, et vale vaob ja tõde tõuseb.

Täna, 29. novembril, on veel ühe suure vale, provokatsiooni ja läbikukkumise aastapäev. 27.11.1939 tegi Nõukogude Liit Soome piiri lähedal Mainilas kurikuulsad lasud granaadiheitjast, tappes oma tegevväelasi ja tõi selle ettekäändeks alustada sõda oma pisikese naabri vastu.

29.11.1939 andis Leningradi sõjaringkond välja käsu, mis algas sõnadega: „Nõukogude rahva ja Punaarmee kannatuse on saanud otsa. On aeg anda õppetund liiale läinud ja ülbeks läinud poliitilistele kaardimängijatele, kes on heitnud nahaalse väljakutse nõukogude rahvale ja juurida välja nõukogudevastase provokatsiooni kolle ja oht Leningradile!“

Kas ei ole tuttav? Teame, et see alatu provokatsioon viis avantüürini ja suure läbikukkumiseni. Kui kaua mõtleb valitsus vee peal püsida, sõites üle rahvast, kellest enamus on vastu migratsiooni rändelepingule ja Rail Balticule? Kas tõesti ainult manipuleeritav e-hääletus on see, mille abil praeguse valitsuskoalitsiooni erakonnad ja selle ebaturvalise hääletuse alusepanijad võivad end taas Toompeale upitada?

Kas „sallivuslastele“ on lubatud see, mis ei ole lubatud rahvusriikluse eest seisjatele? Kas võib karistamatult mõnitada EKRE ja ka SAPTK-i eestvedajaid? Kas kuklalasuga ähvardamine sotsiaalmeedias on europarlamendi saadiku puhul kunst?  Kas seesama tegevus on kvalifitseeritav rahvuslase puhul vihakuriteona?

KUI KAHEPALGELISES EESTIS ME ELAME? Ja siis me peame kuulma sõnu, valelikke sõnu inimesearmastusest ja hoolest rahva eest. Meie poliitiline elu on praegu kahjuks üks väga halva koreograafiaga häppening nimega „tarandella.“

Roland Tõnisson,
teoloog ja literaat

 

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused