Kogu Eesti kaitsesüsteemi ülesehitamine ainult liitlasõduritele on omariiklusele ohtlik

Riik tahab ellu viia ühe ohtliku muudatuse, mis on kasulik seni, kuni see puudutab välisvaenlast või nende siseagentuuri, kuid muutub ohtlikuks, kui sellega antakse võimalus viia mõiste alla “rahutused” ka võimuga opositsioonis olevate rahvusmeelsete jõudude protestiaktsioonid.

Rahutusi Eestis võiks aidata maha suruda ka liitlasväed, kirjutab Postimees.

Riik soovib praeguse eriolukordade süsteemi ümber kujundada, sest see olevat kohmakas ega vasta praegusaegsetele julgeolekuohtudele, nagu näiteks terrorism või hübriidsõda. Ühe võimalusena ohte paremini tõrjuda nähakse tulevikus võimalust kaasata kriisiolukorras avaliku korra kaitsesse ka välisriigi relvajõudusid.

Praegu teenib Tapal NATO lahingugrupis üle 800 Ühendkuningriigi sõduri Yorkshire’i jalaväerügemendi 1. pataljonist ning üle 200 Taani sõduri husaarirügemendi mehhaniseeritud jalaväekompaniist. Kui Eestis peaksid asjad käest minema ja puhkeks ulatuslikud rahutused või ka suurtulekahju, siis oleks neid sõdureid appi kutsuda väga keeruline. Seadused võimaldavad kaasata kriiside lahendamisse küll kaitseväge ja Kaitseliitu, ent kas appi võiks võtta ka liitlasjõud, on selgusetu.

Riigikaitseõiguse revisjoni töörühma juhi Margit Grossi sõnul kaasataks liitlasvägesid nagu kaitseväge ja Kaitseliitu – välisriigi relvajõudude liikmed oleksid allutatud kaitseväe ja Kaitseliidu üksuse ülemale. Niiviisi saaksid nad ka avalikku korda kaitsta, näiteks aidata mässu maha suruda või tõkestada riigipiiri ebaseaduslikku ületamist, kirjutab Postimees.

Üks asi, mis sellest ettepanekust läbi kumab, on see, et Eesti omariikluse kaitsmine tahetakse suuresti liitlaste kaela panna. Kui seni oli selleks vaid ühine vastuhakk peamisele vaenlasele Venemaale ja selle siinsele “viiendale kolonnile”, siis nüüd on lisatud isegi suurtulekahjud. Kas Eesti oma võimekus tahetakse üldse ära nullistada ja maha matta?

Kogu jõusüsteemi usaldamine liitlassõduritele on üliohtlik tendents, sest need alluksid siis riiklikele struktuuridele ehk sealtkaudu otseselt võimul olijatele. Sel juhul määraksid võimulolijad, kes on need “vaenlased”, kelle eest riigi avalikku korda peab kaitsma. Võttes arvesse, et nii Kaitseväe juhataja kindral Terras kui ka Kaitseliidu ülem Meelis Kiili on rahvuslust nimetanud ohuks riiklikule julgeolekule, siis on karta, et liitlassõdureid võidakse vajadusel ka rahvusmeelsete vastu saata. Igal juhul tuleks seadusandluses kindlalt paika panna, et rahutuste sildi all ei tohi võõrsõdureid sisepoliitiliste kriiside lahendamiseks kasutada – nii saavad neist liitlaste asemel ruttu okupandid.

Eestile on liitlassõdureid appi vaja vaid Venemaa ja tema “roheliste mehikeste” vastu, kuid suurtulekahjude ja migrantide tõrjumisega peaksime ise hakkama saama – viimaste puhul pole ju teada, kas Saksa või Hispaania sõdur pole mitte Lääne multikultuursusest nakatatud ega kavatsegi neid takistada. Liitlasväed olgu abistajad, kuid ärgu asendagu riigi omi jõustruktuure! Oma sõdur on riigi kindlaim kaitse, liitlased on vaid abistajad!