Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kollontaid ründavad Smolnõid ehk sotside naisliidrite murest, mis on rohkem nende peades kinni

-
03.04.2019
Punalipud on, sotsid on, vaja veel vaid lõket ja vintpüsse, ning Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon käib taas!
© Andres Putting/Ekspress Meedia

Veel üks kaigas visati loodava võimukoalitsiooni kodaratesse ja selle läkitasid teele sotsitaridest poliitamatsoonid.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) naispoliitikutele ei meeldi võimuliitu moodustava Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) väljaütlemised naiste aadressil ning nad kutsuvad naisi üles tõrjuma naiste marginaliseermiskatseid, vahendab BNS.

Kahtlemata on selline avaldus osaliselt kantud murest naiste võrdsete õiguste pärast, kuid positiivse efekti nullib ära kulunud stamplausete kasutamine. Taas ülistatakse triibulisi nimekirju just nende olemuse pärast – ehk siis mitte kompetentsust, vaid sugu silmas pidades. Reaalsuses hakkaks see kohe riigile vajalike tulemuste vastu töötama – kui kompetentseid naisi on küllaga, siis võiks kasvõi terved meeskonnad neist komplekteerida, aga kui mitte, siis pole mõtet võrdsusega üle pingutada.

“Kuigi saame rõõmustada 28 naise üle uues riigikogu koosseisus, on see siiski napilt üle veerandi. Palju on veel minna,” seisab Marina Kaljuranna, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Katri Raiki ja Riina Sikkuti avalduses. Kas Riigikogus ikka peab triibulisus valitsema? Naised on täpselt samasugused poliitikud, nagu on mehed – ei halvemad ega paremad. Ükski naisminister pole olnud meestest kehvem seetõttu, et on naine – ega ole ka ükski naisminister oluliselt parem olnud.

Räägitakse legende naiste alalhoidlikkusest – aga Katri Raik sattus siseministrina juba teisel tööpäeval poliitilisse intriigi. Tal tulnuks ennast ministrina kahe erakonna vahelisest konfliktist distantseerida, aga siseminister andis isegi intervjuu SDE kontoris. Miks peaks eelistama naisi, kui nad teevad poliitilisi põrumisi sama edukalt kui mehed?

“…peame rääkima avalikkuses hoopis abordi kättesaadavusest ja kaitsma naistearste süüdistuse eest, et nende kutsetegevus on Hippokratese vandega vastuolus,” jätkavad naispoliitikud. Kulla naised, te räägite “kättesaadavusest”, samas kui EKRE rääkis abordieelsest nõustamisest, ning Postimees avaldab ridamisi lugusid aborte teinud naiste hingehaavadest. Ja kuna te räägite naisarstidest ja just Hippokratese vandest (mitte arstivandest), siis selles on sõnad: “Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.”

“Poliitikasse tulevad peamiselt lastetud karjäärinaised, võrdõiguslased, äärmusfeministid, aborditoetajad, seksuaalsete vähemuste kaitsjad ja nii edasi,” viitavad allakirjutanud EKRE-le. Vaadake pisut poliitikas ringi – kas see siiski pole päris suures osas tõsi?

Allakirjutanud tõstatavad taas üles kaks fraasi: “Naine, kes ohverdab karjääri nimel oma fertiilse ea, saab maailma asjadest valesti aru“ ja “27-aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element“, pluss ka “tõenäolise koalitsioonierakonna juhtivliige, kes nimetab naistevastasest vägivallast ajendatud pöördumist „kanakarja kambakaks.””

Kulla sotsitarid, kas te ei näe, et te ratsutate kogu oma võrdsusvõitluses üksikute fraaside otsas, mida öeldi ammu ja suuresti murest Eesti demograafilise olukorra pärast? Kui kaua on teie ainsateks argumentideks paar halvasti kõlavat fraasi, millele hakkab ajasammal juba peale kasvama?

Jutt käib taas ka palgalõhest, ja kuigi ka Riina Sikkut ise on tunnistanud, et selle taga pole enamasti pahatahtlikku vahettegemist, vaid see on kuidagi nii kujunenud (“Sikkut: 85 protsenti palgalõhest on selgitamatu”, ERR, 28. 05. 2018), on võitluse teravik suunatud agressiivselt sellele, et kusagil on keegi, kes meelega maksab naisele vähem palka kui mehele. Kuna aga palgalõhe on subjektiivselt pahatahtlikuks räägitud, siis seda ka lahendatakse Smolnõi rünnaku moodi, mis on tegelikult väär ja pingeid õhutav.

Meeste ja naiste võrdsus ühiskonnas on igati vajalik ja tervitatav, aga sotsitarid ajavad seda asja ikka täiesti vales suunas ehk naiste ja meeste vahelisi pingeid üles küttes – see on sotsialistlik revolutsioon Aleksandra Kollontai stiilis, mitte mure naiste tegeliku olukorra pärast. Ja kõige vähem võitlete te nende naiste pärast, kelle unistustes on armastav meessoost abikaasa, palju lapsi ja oma kodu – te võitlete selle pika nimekirja võrdsuse juba saavutanud naiste pärast, keda te eelnevalt üles lugesite!

Värsked uudised räägivad sellest, et USA suuruselt kolmanda linna Chicago linnapeaks valiti teisipäeval esmakordselt ajaloos homoseksuaalne afroameeriklanna – 56-aastane Lori Lightfoot. Võib arvata, et valiku määrasid põhjused tähtsuse järjekorras: a) mustanahaline; b) lesbi; c) naine; d) demokraat; e) kogemus omavalitsuse juhtimisel. Kas see ongi tase, mida me tahame ka Eestis saavutada? Või piirduks põhimõttega: “linna paremaks muutnud linnapea”?