Tundub, et noorema põlvkonna eestlased ei anna endale enam aru, et nad on enda jaoks taastanud pärisorja mõtlemise.
Viimase Eesti Ekspressi loos “Eesti kui islamiriik” kirjutab Krister Kivi: “Eesti saaks islamimaana hästi hakkama, mõnes mõttes oleme islami juba omaks võtnud!” Ta võtab kokku mingid kaheldavad asjad, mis olevat Eesti ja moslemiühiskonnas sarnased, ja tõmbab siis rasvased paralleelid, hoomamata, kui palju on seda, mis eestlast ja allahikummardajat eraldab.
Kõigepealt ei maksaks ajakirjanikuhärral üldistada – kui tema on islami omaks võtnud, siis ei tähenda see, et seda on teinud teised eestlased. Suurem osa Eesti ühiskonnast on pigem ärevil, või kui soovite, siis hirmul kõigi nende moslemivägistajate tuleku ees, kellele naine tähendab alamat sorti inimest. Islamiühiskonnas surutakse ka Eesti naised tõrjutud seisundisse – seda on juba näha Saksamaal, kus eurooplannadele soovitatakse lausa riiklikul tasemel tagasihoidlikumalt riietuda, et moslemite rünnakuid mitte esile kutsuda.
Teine oluline moment, mida Kivi ei arvesta, peitub religiooni ja ateismi vastasseisus. Eesti on tugevalt ateistlik, eriti noorem põlvkond, kes on täielikult IT ja teaduse lainel. Islamiühiskond, isegi ilmalikes islamimaades aga toetub sõna otseses mõttes usule – see pole mitte ainult religioon, vaid ka elustiil, mentaliteet, traditsioonid, ühesõnaga kogu elu. Ega moslemid ilmaasjata solvu rängalt prohvet Muhamedi pilamise peale – öeldakse, et prohvet on neile kui pereliige.
Islam on väga sallimatu ja ennast peale suruv religioon. Tahaks päris teada, kuidas Kivi sulandab ühte meie vaba mõtlemise ja riietumisstiili, nutiseadmete ja uhkete autode, seksuaalse vabaduse ja kohusetundetu mõttestiiliga noori moslemitega, kes teatud aja järel on kohustatud Meka poole palvetama? Meie uskumatutele noortele islami pähemäärimine saab olema väga ränk ja kindlasti verine protsess.
Kui islam Euroopasse jõudis, orjastas ta mitmed rahvad — albaanlased ja bosniakid ehk osa serbohorvaadi rahvusest võtsid sunnile alistudes üle islami ja praegu on nad märgatavalt haledamas seisus, kui kristliku taustaga Balkani rahvad. Moslemitest eestlastest saab veelgi mannetum nähtus, kui olid pärisorjad saksa mõisnike all.
Krister Kivi heietust Eesti islamiriigist võib pidada orja manifestiks ehk heaks näiteks, kuidas võib ja saab manduda, kui pole enam rahvuslikku uhkust ega tahtmist millelegi võõrale ja vastikule vastu seista.
UU