Kui kohustuslikuks tööülesandeks on leida Eestist rassismi

Eesti,
©Sven Arbet/Ekspress Meedia
Jesss! Leidsime Tartust rassismijuhtumi! Foto on illustratiivne.

Rassismiteema on Eesti ajakirjanikele leivanumbriks muutunud, kuid ilmselgelt ei suudeta piisavalt juhtumeid leida, ja neid tuleb kas minevikust otsida või ise tekitada.

Täiesti julgelt võib öelda, et Eestis mõeldakse rassismijuhtumeid välja või korraldatakse neid ise, et siis hiljem skandaalid üles puhuda ja Eestile rassistliku maa silt külge kleepida. Kindlasti on just selline libauudis tekitatud Tartu neegrijuhtumi ümber. Provokatsiooni saab väga lihtsalt kaasata mistahes mustanahalise Hartlebi, kes müksab teadlikult mõnda rahvuskonservatiivi – süüdi jääb teadagi kes.

Lõpptulemuseks aga pole mitte rassismi vähenemine, vaid selle kasv, sest nõrgad pinged lihtsalt õhutatakse võimsateks. Praegu on tõsiseid rassismijuhtumeid vähe, aga sallivusleer tekitab neid pseudorassismi süüdistustega aina juurde, muutes rassismiks ka tavalise rumala inimese esimese pähe tulnud mõtte olmekonfliktis.

Ei saa väita, et Eestis rassistlikke märkusi ei tehta, kuid neid on kindlasti kümneid kordi vähem kui olmekonfliktidest tekkinud solvanguid. Politsei on nelja aastaga registreerinud 26 vaenukuritegu.

Võrdluseks kaks Postimehe lugu:

EKRE vana “sõber” Martin Laine kütab pika aja peale jaotunud üksikjuhtumite põhjal hüsteeriat üles: “Pakistani kodanik peksti läbi tema päritolu tõttu, homoseksuaalsete inimeste vastu toetust üles näidanud mehele tungiti mutrivõtmega kallale, mustanahalise mehe naaber vehkis noaga tema ukse taga ja pagulasele sülitati näkku. Kõigi nende tegude motiiv oli sama: viha teistsuguste inimeste vastu.” Igale asjale kraad-kaks veel juurde!

Mida aga kirjutab kolumnist Ivan Makarov loos “Kuidas kellelegi üldse pähe tuleb, et eestlane on vähem eurooplane kui Pariisi terrorist?”: “Üle päeva sõidan bussiga Ülemiste jaamast Lasnamäele. Keda seal kõike poleks! On hindud, mustanahalised, meie kaasmaalased. Kõik on täiesti rahulikud ja vastastikku viisakad. Mitte keegi kedagi ei põrnitse. See, mis juhtub, kas või hiljuti Šmuel Kotiga, on harukordne erand. Meie ühiskonnas pole õhkkond üldse halb.”

Kui võtta need kaks refereeringut, siis Martin Laine jutu taga võivad olla üksikud faktid, kuid ilmselge pahatahtlikkus ning viha ja pingete õhutamine käib neist lainetena üle. Ivan Makarov aga kirjeldab olukorda, mis tegelikult Eestis valitseb.

Muide, Makarov lisab: “Meie venekeelses ruumis suhtutakse seksuaalvähemustesse ja tumedanahalistesse migrantidesse – mis see õige sõna oleks – palju skeptilisemalt kui eestikeelses ruumis. Eestlased on selles vallas paremini töödeldud ajudega ning selles mõttes palju tolerantsemad.”

Siin võiks võtta üle ka selle, mida Makarov ütles Lobjaka tüüpi tegelaste kohta: “See on hüpertrofeeritud tolerantsus ja poliitkorrektsus”, mis kehtib ka Madis Laine kohta, kes vürtsitab enda lugusid vihaõhutustega. Kui lugeda võrdlusena Makarovit ja Lainet, siis viimase loo järel on tuntav demoniseerimise raske järelmaitse.

Postimehe toimetaja Taavi Minnik ütleb lõpetuseks Ivan Makarovile: “Ma ise olen sinu fenomeni enda jaoks seletanud sinu siirusega, sest elame ajastul kui siirust ja ausust on ümberringi vähe ning selle asemel leiab aset totaalne idiotismi võidukäik, ühes napaka vasakpoolse ideoloogia ja poliitilise korrektsusega.” See viimane lainetab sealsamas Postimehes.

Allikas: Postimees,

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused