Kuidas võrdsusvolinik Liisa Pakosta ebavõrdsushüsteeriat üles kütab – ühe uuringu taustal

Võrdsusvoliniku töös on kogu aeg olnud märgatav probleemide otsimine võitluste õhutamise nimel, seda ka sealt, kus ebavõrdsust tegelikult pole või on see tekkinud subjektiivsetest teguritest.

Alles hiljuti kirjutas Pakosta Äripäevas, et tüdrukute ja poiste erinev jaotamine tehnoloogiavaldkonna ainetundides olevat vale ning ta kutsus koole ja kohalikke omavalitsusi üles lõpetama mõnes põhikoolis tüdrukute ja poiste erinevat jaotamist neis tundides.

Ehk siis: “Kui poisid omandavad tehnilisi oskusi ja õpivad seadmete käitlemist, siis tüdrukutele jääb kudumine ja kokkamine. See ei ole tänapäeva ettevõtete vajadusi silmas pidades ega ka mitte soolise võrdõiguslikkuse tõttu aktsepteeritav. Koolilapsi peab kohtlema võrdselt, võimaldades neil omandada uusi ja vajalikke teadmisi soost sõltumata. /…/ Peaaegu viiendik poistest soovib töötada IKT spetsialistina, kuid tüdrukute seas on sellest erialast huvitatuid ainult kaks protsenti. Suunates tüdrukuid üksnes nende soo tõttu kööki, saadame neile ühiskonnana vale signaali,” väitis Pakosta.

Üllatuseks pole siiski tegu diskrimineerimisega. Tartu Ülikooli teadlaste värskest uuringust selgub, et ainult 24 protsenti tüdrukutest kaalub gümnaasiumi järel IT-eriala omandamist – nende leige huvi IT vastu saab alguse hoopiski igavast arvutiõpetuse tunnist.

ERR-is loetava artikli üks autoritest dotsent Eneli Kindsiko märgib, et üldhariduskool ei väärtusta arvutiõpetust võrreldes teiste õppeainetega piisavalt. Aines napib pädevaid õpetajaid ning tunnis õpitav on õpilastele tehniline, igav ja elukauge.

Tunnis kogetu mõjutab uuringu kohaselt tüdrukuid rohkem kui poisse. Kui tüdrukul on arvutitunnis igav või ta tunneb, et pole poistega võrreldes piisavalt hea, kaotab ta kergemini IT vastu huvi.

Samuti on tüdrukud kooliaastatega omandanud nii-öelda algoritmilise mõtlemise. See tähendab, et nad täidavad edukalt õpetaja etteantud juhtnööre. Arvutivaldkonna ülesanded eeldavad aga sageli loomingulisust ja oskust mõelda “kastist välja”.

Miks on Tartu Ülikooli teadlaste uuring oluline? Sest ta näitab ära, kuidas väidetavat ebavõrdsust mõjutavad hoopiski teised tegurid kui igalt poolt diskrimineerimist otsiv võrdsusvolinik arvab. Ühest küljest on “süüdi” tundide ebaõige korraldamine, mis võtab huvi soost sõltumata.

Teine moment aga on olulisem – see näitab, et poisid on poisid ja tüdrukud on tüdrukud, kui väga võrdsusvolinik neid ka sarnaseks vorpida ei püüaks. Nii kaotavad tüdrukud uuringust lähtuvalt kergemalt huvi, kui aine on igav, samas on tüdrukud kohusetundlikumad, täites edukamalt õpetaja etteantud juhtnööre.

Kõik eelmainitu näitab, et tüdrukute olukorra määrab paljuski ära see, et neil on omad naiselikud omadused, mis erinevad meeste omadest. Seega tekib pidevalt olukordi, kus “diskrimineerimist” tekitabki sooline erinevus – mehed ja naised on erinevad nii emotsionaalselt, hingeliselt, vaimselt kui ka füüsiliselt. See ei ole tingimata halb, vaid Loodus ongi loonud kaks erinevat sugu.

Ainult et Liisa Pakosta otsib jätkuvalt diskrimineerimist ja ahistamist igal poolt, ja kui ei leia, mõtleb selle välja.