29.04.2023
Kunagi oli eesti lastel vikerkaar. Aga mingil hetkel võeti see vikerkaar nendelt ära. Eesti lapsi lohutati sellega, et vikerkaar võeti kogu maailma lastelt, aga eesti lapsukesi see ei lohutanud. Sest mis rõõm on see, kui kellelgi veel on paha ja kurb olla… Vikerkaarega hakkasid mängima inimesed, keda lapsed ei tohtinud nimetada ei tädideks ega onudeks. Seda enam et lapsed ei saanudki enam aru, kes on kes. Ilusat vikerkaart hakati häbenema, nagu ka nii toredat sõna nagu kukk. Ka uhke, ilus ja hoolitsev lind jagab nüüd vikerkaare saatust.
Kunagi oli eesti lastel orav. Orav oli heaperemehelikkuse musternäide – tegi usinalt tööd, korjas saaki ja varus talveks pähkleid. Orav oli üks nunnuim loomake, pehme koheva saba ja armsate silmakestega. Kadrioru pargis tulid oravakesed inimeste juurde ja võtsid maiust otse peopesalt. Lapsed armastasid väga „Oravakese“ komme ja vaatasid oravaga multikaid. Aga siis võeti lastelt orav ära, tehti siniseks ja löödi kollase tahvli külge.
Siis hakkas see sinine orav lastelt kõike võtma: võttis nende peredelt toetused, võttis poistelt tüdrukute vaatamise rõõmu, võttis eesti koolid, võttis eesti laulud, võttis isegi sõna „eestlased“. Võttis lastelt head eesti muinasjutud ja asendas need muinasjuttudega kakast ja ninakollidest. Lõpuks võtab ka Eesti.
Vanemad number 1 ja 2 rääkisid lastele, et kunagi vallutas Eestit üks üüratult kuri karu, kes valitses siin palju-palju aastaid ja tegi eestlastele väga palju kurja.
Nüüd aga tuli sinine orav, kes koos oma semude – punase puugi ja rääkiva kirstuveo autoga – viib tolle karu töö lõpuni.
Selleks on nad toonud Eestisse hästi palju omamõõdulisi karusid, keda on varsti juba rohkem kui eestlasi. On toonud palju kaameleid ja babuiine.
Eesti lastel on veel õnneks hunt, rukkilill ja räimekala.
Ei tea kauaks veel.
Ivan Makarov