Laulupeod 2019. ja 1969. aastal – ikka leitakse laulud, mis kellelegi “liiga rahvuslikud” tunduvad

Kes oleks võinud arvata, et ka 150 aastat pärast esimest laulupidu peab kuulma jutte “liigsest rahvuslusest”.

Kurb on võrrelda laulupidusid, mis toimuvad või toimusid vastavalt 150 ja 100 aastat peale päris esimest laulupidu – järeldus on selline, et eestluse eest tuleb jätkuvalt võidelda, sest jälle räägitakse “natsionalismist”.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimehed Martin Helme ja Jaak Madison kritiseerisid hiljuti otsust, et eelseisval laulupeol ei kõla ühtegi viiest Alo Mattiiseni ärkamisaegsest isamaalisest laulust.

Martin Helme ütles, et tema meelest on seesugune otsus süstemaatiline, ideoloogiline rünnak eestlaste kultuurilise ja rahvusliku identiteedi pihta, kus kõik, mis on õilis, ilus, hea ja eestlastele igiomane, üritatakse kas ära lahjendada, pea peale pöörata või häbenemisväärseks teha.

Jaak Madison juhtis tähelepanu viimatisele raadiosaatele „Rahva teenrid“: “Saatekülalised julgesid avameelselt tunnistada tegelikku põhjust, miks tänavuse laulupeo korraldajad on otsustanud kavast välja jätta kõik viis Alo Mattiiseni isamaalist laulu. Kui avalikkusele toodi ääretult tobe põhjendus nagu “häid laule ei tohigi nii tihti esitada”, siis tegelik põhjus on välja tulnud korduvalt laulupeo korraldustiimi sõnadest: need laulud on lausa liiga isamaalised!“ Nimelt pidavat need laulud rõhutama sellist “halba” rahvuslust, mis vastandub kellelegi.

„Kahjuks ei ole seekordsel laulupeol võimalik laulda „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ või mõnda muud tuntud taasiseseisvumise aegset laulu, ega meenutada seeläbi Alo Mattiiseni panust Eesti iseseisvumisse, milleta me sel aastal ehk laulupeo juubelit tähistada ei saakski,“ seisab Alo Mattiiseni Fondi Facebooki seinal.

Siinkohal tasub üle minna Delfis ilmunud loo “1969. aasta laulupidu oli nii rahvuslik, et Arnold Green võeti ametist maha” juurde. „Tallinna Laulupeol propaganda ja rahvuslikud meeleolud segi,” teatas tollal Stockholmi Eesti Päevaleht.

Kui võtta väide, et Alo Matiiseni laulud esindavad vastanduvat ja halba rahvuslust, siis on impeeriumimeelne ja rahvusluse vastane propaganda laulupidudel tagasi. Alo Matiiseni lugude eemalejätmist võib võrrelda järgnevaga.

Laulu- ja tantsupeo tollane korraldaja Ilmar Moss kirjutab Delfis, et probleem oli Raimund Kulli „Kodumaaga”. Laulupidude klassika „Kas tunned maad, mis Peipsi rannal…” ei sobinud võimutegelastele kohe sugugi. „Ei mäleta täpselt, millal, aga mingil ajal oli Kulli „Kodumaa” ideoloogidele kondiks kurgus. Rõõmu see lugu neile kindlasti ei teinud. Teatud ajal oli „Kodumaa” laulupidudel koguni keelatud,” räägib Moss.

„Kui Arnold Green pidas juubelipeo lõpetuseks kõnet, siis ütles ta: „Oli ilus pidu, see Eesti rahva laulupidu!” Ja see lause käis mõningatele parteiseltsimeestele vägagi üle maksa. Toonase poliitilise kliki meelest sai olla vaid üks nõukogude rahvas. Green jäi oma lause pärast laulupeo peakomisjoni esimehe kohast ilma.”

Eks arvamus, et viis isamaalist laulu on liiga isamaalised, läheb kokku just eelneva veendumusega nõukogude rahva kohta – nüüd oleme me poliiteliidi meelest eurooplased ega tohi seetõttu rahvuslased olla, ja pidu ei tohtivat tulla “liiga natsionalistlik”.

Teiste aukülaliste seas istunud NSV Liidu pikaaegne kultuuriminister Jekaterina Furtseva on jäänud kaadrisse, toimuvat ilmselgelt tusase näoga jälgides. Kui juubelipidu lõppes, siis Furtseva resümeeris seda sõnadega „Tundus väga natsionalistlik see pidu.” Tegu oligi tulihingelise nõukogude inimesega. Küllap tema jaoks oli peol liiga palju eesti keelt ning liiga vähe Leninit ja parteid,” ütleb Moss.

“Moskvas oli Baltikumi laulupidude suhtes üsna palju põdemist. Keegi oli esitanud me laulupidude suhtes kaebuse. Et näete, Eestis, Lätis ja Leedus peetakse suuri rahvapidusid, kuhu tulevad kümned ja kümned tuhanded inimesed kokku. Ja seda kallil tööajal. Selle asemel, et kommunismi ehitada, nemad tantsivad ja laulavad ja trallivad seal. Asja tuleks lähemalt uurida, võib-olla saaks selle korralageduse likvideerida.”

Kui kaua läheb veel aega, kui Brüsselist tuleb vihjeid selle kohta, et Eesti laulupeod on liiga halvad ning osalejate seas peaks olema rohkem ka migrante ja kavas nende laule? Ei maksa kahelda, et see aeg tuleb, kui Lääne-Euroopas kõrvaldatakse moslemitele vastu tulles kristlikke sümboleid ja kõike muud, mis võib neid “solvata”. Alo Matiiseni isamaalised lood juba “solvavad” eurokraatide kõrvakuulmist.

Olgu Nõukogude või Euroopa Liit, keskvõimu ja tema kohustusliku ideoloogia tugevnedes jääb rahvuskultuur neile jalgu, mida tõestab ka 1969. ja 2019. aasta võrdlus – ikka leitakse kellegi jaoks “sobimatud” lood.

Kommentaarid