12.11.2018
Leo Kunnas
Reservkolonelleitnant ja EKRE kaitseministrikandidaat Leo Kunnas vaeb oma loos seda, mida tegid Ukraina ja Gruusia valesti ning milline meie kahest strateegiast ainuõige on.
“Kaks erinevat sõjaaja kaitseväge. Kaks leeri, kaks erinevat strateegiat. Ühes on 21 000 inimest. Juhtimisstruktuur on kontsentreeritud, samas killustunud kolmeks eraldi juhtimisahelaks – kaks jalaväebrigaadi, Kaitseliit ning toetusväejuhatus ehk logistika.
Kaitseringkondi ehk detsentraliseeritud juhtimist ei ole. Olulisi võimelünki – keskmaa õhutõrje, soomusmanöövrivõime, miiniveeskamise ja rannakaitse puudumist – pole kavas täita. Sisuliselt on tegu mõningate territoriaalkaitseliste mööndustega ekspeditsiooniarmeega.
Kontseptsiooni pooldajad väidavad, et praeguse kaitsekulutuste taseme juures polegi midagi rohkemat võimalik teha, aga nad pole ka riigilt ja rahvalt raha juurde küsinud. Nende arvates Eesti kaitsmiseks sellest piisab, samas vastaste meelest valmistume etteplaneeritud kaotuseks. Elluviimine on võrdlemisi lihtne ega nõua kaitseministeeriumilt, kaitseväe peastaabilt ega Eesti rahvalt erilisi jõupingutusi.
Teises oleks aga vähemalt 42 000, kuid uuema, Venemaa relvajõudude tugevnemisest ja lõunanaaber Läti sõjalisest nõrkusest tuleneva minimaalse operatiivvajaduse järgi koguni 55 000 inimest. Lisaks kahele jalaväebrigaadile taastataks detsentraliseeritud juhtimisstruktuur nelja kaitseringkonnaga. Võimelüngad täidetaks. Tegu oleks alliansi ääreriigile kohase territoriaalarmeega.
Kontseptsiooni vastased väidavad, et säärase sõjaaja kaitseväe loomine on võimatu. Pooldajad rõhutavad aga, et see on võimalik juhul, kui iseseisva kaitsevõimega seostamatud tegevused lõpetada, kaitseministeeriumi ja tema allasutuste kulutusi piirata, laialdaselt tsiviilsektori vahendeid kasutada, kaitsekulutusi suurendada ning liitlastelt, eriti Ameerika Ühendriikidelt, sõjalist abi küsida. Elluviimine nõuaks tõsiseid jõupingutusi nii kaitseministeeriumilt, kaitseväe peastaabilt kui ka rahvalt.
Kellel on õigus? Kumb strateegia on parem? Kuidas oleks võimalik seda üldse hinnata? Miks mitmed liitlas- ja partnerriigid on alustanud U-pööret territoriaalkaitse tugevdamise suunas?
Lähiajaloos on toimunud kaks sõda, mis muutsid Eesti julgeolekuolukorda: Venemaa – Gruusia sõda 2008. aastal ja 2014. aastal alanud Venemaa – Ukraina sõda, mis kestab siiamaani. Ajaliselt ja ruumiliselt on need sõjad meile väga lähedal. Ka vaenlane on sama. Isegi alade suurust, kus lahingutegevus aset leidis, saab Eestiga võrrelda.
Praktika on tõe kriteerium. Kust mujalt võiksime õppida kui mitte meie heade partnerite sõjakogemustest?
Venemaa – Gruusia sõda on taktikaliselt ja sõjatehniliselt palju analüüsitud, kuid tegelikult peituvad Gruusia-poole kaotuse põhjused hoopis mujal. Need on strateegilist laadi. Enne sõda rakendati Gruusias väga suuri jõupingutusi relvajõudude ülesehitamiseks. Riigikaitsele kulutati umbes 8-10% SKTst aastas ning moodustati eri hinnangutel 32 000 kuni 38 000 sõjaväelasest koosnev täiselukutseline armee nelja jalaväebrigaadi, suurtükiväebrigaadi ning tanki- ja keskmaa õhutõrje üksustega. Kui meie osalesime Iraagi ja Afganistani sõdades rühmade ning kompaniidega, siis grusiinid saatsid ühekorraga välja mitu pataljoni, lootes niiviisi NATOsse vastuvõtmist kiirendada. Tundub, et nad panid oma riigi kaitseks ning relvajõudude arendamiseks välja kõik ja rohkemgi.
Paraku tegid grusiinid aga põhimõttelise strateegilise vea – nad lõid täpselt samasuguse ekspeditsiooniarmee nagu NATO riigid. Et see ei ole sobilik Venemaaga sõdimiseks ja Gruusia territoriaalse terviklikkuse kaitseks, selgus üsna ruttu. Vene luure teadis väga hästi, et grusiinid (nagu ka ukrainlased kuus aastat hiljem) jätsid konventsionaalse sõjapidamise ja territoriaalkaitse unarusse.
2. augustil 2008 lõpetas Venemaa 58. armee õppuse Kavkaz 2008. 8. augustil alustasid grusiinid kümne pataljoni taktikalise grupiga Vene-poole provotseeritud pealetungi Lõuna-Osseetias, see tõrjuti tagasi, ning 14. augustks, kaotanud Gori, olid Gruusia allesjäänud üksused surutud pealinna Thbilisi lähistele kaitsesse. Gruusia väed suutsid küll kiiresti reageerida, aga mitte kuigi kaua võidelda, sest reserve polnud. Isegi, kui Gruusia oleks olnud NATO liige, poleks liitlasväed kuue päevaga appi jõudnud ning sõda oleks ikkagi lõppenud samamoodi nagu lõppes, ehk Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kaotamisega.
Kuna liitlasteta Gruusia on üksi ning Põhja-Kaukaasias paikneb Venemaa relvajõudude kahtlemata kõige võitlusvõimelisem väekoondis, mõlemas Tšetšeenia sõjas võidelnud 58. armee, on ka grusiinide iseseisva kaitsevõime minimaalne operatiivvajadus hoopis teisest suurusklassist, kui nad ise oletasid või neile NATO ametiisikute poolt soovitati. See on vähemalt 180 000 inimest ja mitu korda rohkem üksusi, kui nad olid valmis looma.
Palgaarmeega seda ära ei tee, vaja on ajateenistust ja reservarmeed. Soome ja Iisrael on riigid, kellest grusiinid oleksid võinud ning pidanud oma relvajõudude ülesehitamisel eeskuju võtma. Neil riikidel on väga erinevad kaitsekontseptsioonid, kuid mõlemad lähtuvad ühest – potentsiaalse(te)st vaenlas(t)est. Kõik muu on kõrvaline. Kümne aasta pikkuse tööga ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasiga madalat profiili hoides oleks grusiinidel nüüd võinud olla armee, millega sõda võita.
Mida täna selle tagantjärgi tarkusega peale hakata? See on väärtuslik õppetund, mida me pole pidanud oma verega kinni maksma. Grusiinid tegid seda meie eest.
Teise säärase õppetunni andsid meile ukrainlased. Pealiskaudne analüüs näitab, et enne sõda tehti Ukrainas kõike vastupidi kui Gruusias. Riik päris võimsa sõjatööstuse, aga toodang läks valdavalt ekspordiks. Müüdi maha ka tohutus koguses nõukogudeaegset relvastust ja sõjatehnikat, põhiliselt Aafrika ja Aasia riikidele.
Ukraina relvajõud ise ei saanud kahe külma sõja järgse aastakümne jooksul suurt midagi. Isikkoosseis vähenes 780 000 sõjaväelaselt umbes 130 000 sõjaväelaseni ning väljaõppe tase käis alla. Lokkasid korruptsioon ja onupojapoliitika. Viimase hoobi niigi räsitud Ukraina armeele andis president Viktor Janukovõtši ametiaeg, mil kaitsekulutusi kõvasti kärbiti, mõjukatele kohtadele pääsesid ebalojaalsed isikud, mõnel juhul suisa Venemaa kodanikud ning kohustuslik ajateenistus kaotati.
Kui minna sügavamale, nähtub aga, et enne sõda tegid ukrainlased samasuguse strateegilise valiku nagu grusiinid – täiselukutseline vägi, sisuliselt ekspeditsiooniarmee, mis polnud mõeldud oma territooriumi kaitsmiseks. Esmapilgul ei paista see välja, sest Ukraina on ikkagi Euroopa suurriik, kellel Baltimaade või Gruusiaga võrreldes hiiglaslikud relvajõud. Milleks siis Ukraina kaitsejõud valmistusid? Kuni Viktor Janukovõtši võimuletulekuni keskendusid nad, samamoodi nagu meie, teised NATO liitlased ja grusiinid riigivälistele sõjalistele operatsioonidele. Iraaki saadeti vahepeal koguni terve brigaad. Janukovõtši ajal lasti relvajõududel lihtsalt alla käia.
Territoriaalkaitse ignoreerimine läks ukrainlastele kalliks maksma. Krimm loovutati võitluseta. Alles juuli alguses 2014, kolm kuud pärast Vene-meelse mässu algust, suudeti Ida-Ukrainas tõsisemat pealetungi alustada. Augusti keskpaigaks võeti osa separatistide käes olnud alasid tagasi ja mässulised olid lüüa saamas. Luhansk piirati ümber ning piiramisrõngas oli sulgumas ka Donetski ümber. Siis viis Vene-pool aga Donbassi regulaarvägede üksused, kes 5. septembrini kestnud vastupealetungi käigus andsid Ukraina vägedele tõsiseid hoope ning tõrjusid nad tagasi.
Intensiivne lahingutegevus puhkes korraks uuesti jaanuaris-veebruaris 2015, mil Debaltseve piirkonnas piirati Vene vägede ja separatistide poolt sisse ning purustati suur umbes 6000 inimesest koosnev Ukraina väekontingent. Kuigi rindejoon püsib pärast seda muutumatuna, käib tulevahetus tänase päevani. Ukraina on kaotanud Krimmi ning suure osa Donetski ja Luhanski oblastitest.
Missugust armeed Ukraina vajaks, et sõda võita? Ukrainlased on astunud rea õigeid samme – taastanud ajateenistuse, loonud vabatahtlikest koosnevaid üksusi, tootnud ja hankinud uut relvastust ja sõjatehnikat ning suurendanud relvajõudude isikkoosseisu sõjaeelse ajaga võrreldes kahekordseks. Paraku sellest ei piisa. Ukrainlased on sama üksi nagu grusiinid, mistap nende iseseisva kaitsevõime minimaalne operatiivvajadus ulatub vähemalt 800 000 kuni 1 000 000 inimeseni.
Ukrainal on täna miljon reservisti, kellest paljud sõjaveteranid, õnneks juba olemas. On vaja neid vaid organiseerida, relvastada ja varustada. Ukrainas peitub tegelikult kogu Ida-Euroopa stabiilsuse võti. Kui ukrainlased suudaksid oma iseseisva kaitsevõime minimaalse operatiivvajaduse lati ületada, looks see (koos Poolaga) vajaliku vastukaalu, et meie idanaabri agressiivsust ohjeldada.
Küsin siinkohal vahele: kui suur oleks meie iseseisva kaitsevõime minimaalne operatiivvajadus juhul, kui me NATOsse ei kuuluks? See eeldaks sõjaaja kaitseväge, milles oleks vähemalt 120 000 inimest ning Iisraeli-tüüpi riigikaitset vastavate kaitsekulutustega. Võime olla väga õnnelikud, et kuulume Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni, aga see õnn ei saa meile pähe lüüa ega väljenduda selles, et jätame oma territoriaalkaitse poolikuks.
Kaks meie head partnerit – Gruusia ja Ukraina – tegid seda. Nad lõid vale tüüpi armeed. Mis juhtus? Nad said lüüa. Ainuüksi ühes Debaltseve lahingus kaotasid ukrainlased umbes 100 tanki, 250 soomukit ja 750 muud veokit. See on nagu Teine maailmasõda, ainult hullem, sest siis ei olnud veel droone, elektroonilise võitluse vahendeid, kobar- ja termobaarilist laskemoona, öövaatlusvahendeid ning paljut muud. Ei ole vaja, et meile tehtaks Debaltsevet.
Kumb strateegia valida? Millist sõjaaja kaitseväge me siis vajame? Grusiinid ja ukrainlased on oma eksimuste eest kallilt maksnud. Tark oleks nende vigadest õppida.”