Leo Kunnas: NATO vajab U-pööret ehk tagasi territoriaalkaitse juurde

Eestil on toimiva kaitsevõimeni veel pikk maa käia.

Reservkolonelleitnant Leo Kunnas arutleb oma järjekordses loos selle üle, miks me oleme oma riigikaitse arendamises jõudnud seisu, kus meil peaks asjad justkui paigas olema, aga ei ole seda mitte.

“Kas Eesti kaitseplaneerimises on midagi viltu? Mis takistab meil oma nappe ressursse ratsionaalsemalt ja tõhusamalt kasutamast? Puhtteoreetiliselt ei tohiks meil midagi valesti olla, sest Eesti on NATO liige ja meie kaitseplaneerimine osa alliansi kaitseplaneerimisest.

Lühidalt kokkuvõetuna käib see protsess nõnda: kümneaastaste pikemate ja neli aastat kestvate lühemate ajavahemike kaupa võtab iga liikmesriik endale väevõimekuseesmärkide (Force Goals) täitmisega kohustuse panustada teatud hulk üksusi NATO väestruktuuri.

Eesti peamine väevõimekuseesmärk on alates alliansiga liitumisest olnud üks ümberpaigutatav ehk piltlikult öeldes mis tahes maailma nurgas rakendatav mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikaline grupp. Lõunanaaber Läti täidab täpselt samasugust eesmärki, Leedu tähtsaim väevõimekuseeesmärk on poole suurem – kaks ümberpaigutatavat mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikalist gruppi.

Siia ongi koer maetud. Kas nelja mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikalise grupiga on võimalik luua sõjalist tasakaalu ja usutavat heidutust Venemaa Lääne sõjaväeringkonna ja Valgevene lähinaabruses paiknevate vägede suhtes? Loomulikult mitte. Need üksused polnud selleks mõeldudki.

Nõukogude-Lääne vastasseis oli mustvalgem

Külma sõja ajal oli kõik lihtne. NATO staapides pandi Nõukogude Liidu ja teiste Varssavi Lepingu Organisatsiooni liikmesriikide väed kaardile ning mängiti läbi nende võimalik tegevus erinevate ohustsenaariumite korral. Selle põhjal määratleti oma vägede kriitiline miinimumvajadus ehk sama operatiivvajadus, millest rääkisin üle-eelmises loos. Pärast seda jäi üle ainult koorem ja kohustused liikmesriikide vahel ära jagada.

Kaitsesüsteemi põhiraskuse võtsid enda kanda nn rinderiigid, kelle piirid puutusid kokku idablokiga. Alliansi tagalas paiknevad liitlased omakorda rajasid eesliinile sõjaväebaase, paigutasid tugevad väekontingendid ääreriikide territooriumile ning moodustasid ekspeditsiooniarmeed, kes olid iga hetk valmis rinderiikidele appi minema. Keegi ei mõelnud, et Taanit oleks võimalik kaitsta ühe brigaadi või Saksamaad 100 000 mehega. Ainuüksi Lääne-Berliinis paiknes kolm liitlasvägede brigaadi – USA, Briti ja Prantsuse brigaadid.

Alliansi sõjaline heidutus väljendus lakkamatus püüdluses vägede tasakaalu poole, kuigi NATO seda kunagi tegelikult ei saavutanud. Siiski võib tõde väänamata väita, et Kolmas maailmasõda hoiti ära eelkõige usutava sõjalise heidutuse abil. Pelgast poliitilisest heidutusest (lepinguartiklid, poliitilised kõned, diplomaatia jne) poleks selleks piisanud.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni laialisaatmist olukord muutus. Nõukogude Liidu õigusjärglases Venemaas hakati nägema partnerit. Kuna vaenlast enam polnud, tehti lõpp ka ohupõhisele ehk operatiivvajadusest lähtuvale kaitseplaneerimisele.

Võimepõhisus mõjus pärssivalt

See asendati võimepõhise planeerimisega. Kuid mis on sõjaline võime? Kuidas seda mõõta? Näiteks kaartulevõimekus on põhimõtteliselt võimalik saavutada juba ühe kaheksast torust koosneva suurtükiväepatareiga, aga pole raske mõista, et 10 suurtükiväepataljoni 240 relvasüsteemiga (mis nime poolest on ju täpselt sama võime) tähendab tegelikkuses kolmkümmend korda suuremat sõjalist jõudu.

Ohupõhine kaitseplaneerimine nõuab konkreetsust – kaitseplaanide ja nende täitmiseks vajalike vägede olemasolu. Võimepõhine planeerimine seda ei eelda. See pole midagi rohkemat kui ohupõhise planeerimise lõtv ja ebamäärane aseaine.

Tagajärjeks oli alliansi desarmeerimine. Kaitsekulutuste drastiline kärpimine, territoriaalkaitseks ja konventsionaalseks sõjapidamiseks sobivate väestruktuuride likvideerimine või vähendamine, sõjaaja relvajõudude, ajateenistuse ja reservarmeede kaotamine, raske soomustehnika mahamüümine või utiliseerimine, arendustöö lõppemine või pidurdumine konventsionaalsete relvasüsteemide osas – need märksõnad iseloomustavad kakskümmend viis aastat kestnud epohhi NATO ajaloos, mida allianss püüab pärast Ukraina sõda seljataha jätta.

Kui säärane lähenemine oli mõistlik Boriss Jeltsini ametiajal, mil desarmeerimine oli mõlemapoolne, siis pärast Vladimir Putini võimuletulekut jätkus see juba ühepoolsena. Miks me NATOsse astusime? Ülimalt proosalisel põhjusel – hirmust Venemaa ees. Meie ajaloo ja geopoliitilise asukohaga riigil oleks lihtsalt rumal suurt idanaabrit mitte karta.

NATO andis meile aluslepingu 5. artiklist tuleneva poliitilise heidutuse. Kas sellest piisab? Lääneriikide mis tahes poliitilised meetmed, kaasa arvatud sanktsioonid, pole mõjutanud Venemaa juhtkonda kurssi muutma. Gruusiale ei ole Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat tagasi antud ega Krimmi ning Donetski ja Luganski oblastite osi Ukrainale. Seda ei juhtu ka tulevikus.

Poliitilist heidutust peab toetama sõjaline

Järelikult pelgast poliitilisest heidutusest ei piisa või õigemini pole kunagi piisanud. Ilma usutava sõjalise heidutuseta pole ka poliitiline heidutus usutav. Venemaa usub ainult jõudu. Siit koorub välja suurim viga, mida NATO juhtorganid ja liikmesriigid on teinud kogu alliansi varsti seitsme aastakümne pikkuse ajaloo jooksul. Jätta pärast Vladimir Putini võimulesaamisele järgnenud teist Tšetšeenia sõda kaitseplaneerimisel Venemaaga arvestamata – sügaval alliansi tagalas paiknevate liikmesriikide julgeolekut ei pruugi see eksimus kuigi palju mõjutada, aga rinderiikide, eriti Baltimaade seis on väga karm.

1990. aastatel asusid kõik kolm Balti riiki nullist oma territoriaalkaitset üles ehitama. Leedul, Lätil ja Eestil on üheskoos sama palju sõjalist potentsiaali kui Soomel. Miks ainult murdosa sellest on realiseerunud, kuigi taasiseseisvumisest on möödas juba üle kahekümne viie aasta?

Neli ümberpaigutatavat mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikalist gruppi kolme Balti riigi peale – tegu on puhtalt ekspeditsiooniarmee väevõimekuseesmärkidega. Need andsid Baltikumi kaitseplaneerimisele vale suuna, mis ignoreeris meie ja lõunanaabrite geopoliitilist asukohta ning Venemaa kasvavat sõjalist jõudu ja liitlassuhteid Valgevenega. Tagajärjed ei lasknud ennast kaua oodata. Läti ja Leedu läksid üle pisikestele täiselukutselistele kaitsevägedele ning kärpisid kaitsekulutused 1% piirimaile SKTst. See tähendas iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest loobumist.

Eestis leidis üle-eelmise kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõutsi ametiajal aset terav konflikt iseseisva kaitsevõime pooldajate ja vastaste vahel. Viimaseid, kes unustasid Eesti geopoliitilise asukoha ja ajaloo ning soovisid täht-tähelt järgida meie suuremate liitlaste ekslikku kurssi, leidus nii poliitikute, riigiametnike kui ka vähemal määral sõjaväelaste seas. Kui kindral Laaneotsa ametiajal tegime selge sammu iseseisva kaitsevõime tugevdamise suunas, siis kindral Terrase aeg on tähendanud tagasiminekut ekspeditsiooniarmee poole.

NATO territoriaalkaitsest loobumise kurssi ei saa tänases Venemaa tugevnemise perspektiivis määratleda millegi muu kui kollektiivse rumalusena. Eesti on kaotanud viis kuni seitse, Leedu üheksa-kümme ning Läti koguni kaksteist kuni viisteist aastat, mis oli meile antud iseseisva kaitsevõime ülesehitamiseks.

Baltikumis peab tekkima sõjaline tasakaal

Baltikum on väga kaugel sõjalisest tasakaalust NATO ja lähinaabruses paiknevate Venemaa ja Valgevene vägede vahel. Kuna sõjalist tasakaalu pole, ei ole ka usutavat sõjalist heidutust, mis tähendab, et ripume puhtalt alliansi pakutava poliitilise heidutuse najal. Kui tõsiselt võtab seda aga Venemaa? Oleks naiivne arvata, et puhtpoliitilise heidutusega võiks Venemaad ülepea heidutada.

Mida siis teha? Kirjutasin juba kolme aasta eest, et NATO vajab U-pööret – tagasipöördumist liikmesriikide territoriaalse terviklikkuse kaitsmise juurde. Esimesed sammud selles suunas on nüüd tehtud. Liitlased paigutasid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poola kirdeossa pataljoni lahingugrupi suurused üksused. Ameerika Ühendriikide uus kaitsestrateegia ja brittide otsus jätta oma väekontingent mandri-Euroopasse on selle pöörde olulisteks verstapostideks.

Kas leedulaste enne Ukraina sõda tehtud arengukava nägi ette ajateenistuse taastamist, teist jalaväebrigaadi, lähiõhutõrje tugevdamist ja keskmaa õhutõrjevõimekuse loomist? Kindlasti mitte, aga ometigi on meie kaugemad lõunanaabrid varasematest vigadest õppinud, oma plaane muutnud ja teinud terve rea olulisi samme iseseisva kaitsevõime ülesehitamise suunas.

Mis on meie vastus? On see iseenda peale kaebamine, et me ei suudagi rohkemat? Või enesekiitus, kui tublid oleme olnud poole rehkenduse tegemisel, mille oleme võtnud vaevaks ära teha? Mõlemad on kasutud. Väikeriikidel, kes elavad suure karu külje all, pole eksimusteks ruumi. Kehtiva riigikaitse arengukava koht on prügikastis, sest see lähtub eelmise kümnendi julgeolekuolukorrast. Sel puudub seos operatiivvajadusega. See valmistab meid ette kaotuseks.

Sestap vajame kiiremas korras uut erakorralist riigikaitse arengukava, mis lähtuks vähemalt iseseisva kaitsevõime minimaalsest operatiivvajadusest. Kui suur see on? Kust see tuleb? Sellest juba järgmises loos.”

Lugu ilmus algselt Delfis.

Kommentaarid