Loe ja imesta: mida kõike küll EKRE populaarsuse seletamiseks välja pakutakse

Neljapäevase Kantar Emori erakondade populaarsusuuringu tulemused tunduvad enamikule EKRE vastastest sedavõrd katastroofilised olevat, et seda kommenteerides isegi enam ei vaagita, mida suust välja aetaks.

Esimesed kaks järgnevat arvamust on oma jaburuses ületamatud. Päeva mõraseima pärli pillas kahtlemata justiitsminister Urmas Reinsalu, kelle sõnul on Isamaa valijad inimestena mõistlikumad. “Nad teavad, et suvel tuleb puhata, mitte jaurata poliitikast,” ütleb Reinsalu. “EKRE esindajad istuvad rohkem kodus. Neil pole aega osaleda põllutöödel, käia rannas ning reisimas.”

Elukutseline Savisaare uputaja, Vabaerakonna kampaaniajuht Ivo Rull on pärast lemmiku areenilt kadumist uue ohvri valinud: “Edgari kaduma läinud hääled leiavad tee Helme tasku. Eeskätt on nendeks [valijateks] Keskerakonna eestikeelsed, natukene lihtsama maailmapildiga inimesed, kes on siiamaani toetanud Savisaart. Nüüd, kus ta on poliitikast taandunud, on hakanud EKRE esimees Mart Helme käituma üsna edgarsavisaarelikult ja selline populism, mis oli varem omane valdavalt Keskerakonnale, on saanud EKRE põhirelvaks.”

Politoloogid küll nii hullusti ei lahmi, kuid midagi mõistlikku ka ei räägi. “Opositsioonierakonnana pole EKRE-l vaja kanda vastutust konkreetsete tegude eest. Valitsuserakonnad, kes kuuluvad koalitsiooni, on alati olnud suurema pinge ja suurema tähelepanu all,” arvab politoloog Rein Toomla. “Sotsidele, Isamaale ja Keskerakonnale saab väga konkreetseid asju ette heita, kuid EKRE-le mitte.”

Toomla ei ole vist märganud, millise sopaga EKRE valijate silmis pidevalt üle valatakse ja kui võimsalt nii riiklik propagandaaparaat kui ka peavoolumeedia rahvuskonservatiive ründavad – valitsus elab selle taustal veel suhteliselt rahulikult. Temale räägib vastu ka kolleeg Juhan Kivirähk. “EKRE on ainus poliitiline jõud, mis praegusele valitsusele vastandub,” ütleb Kivirähk – järelikult naudivad valitsuserakonnad pigem üksikuid konkreetseid rünnakuid, mille Jüri Ratas Riigikogu ees esinedes udujutuga kohe summutab.

“Kahtlemata saaks EKRE suureks väljakutseks partnerite leidmine, sest nad on kõigele vastandudes tekitanud endale niivõrd punased jooned,” ütleb Juhan Kivirähk. “Selleks, et poliitikat teha, on vaja kompromissivalmidust ja paindlikkust.” Taas kaheldav väide – kartellierakonnad kaotavadki populaarsust sellega, et nad üritavad teravaid nurki vältida, eriti näiteks Euroopa Liidus Eesti huve mittekaitstes. Geiagenda vastu astudes aga polegi võimalik poolele teele pidama jääda – sa kas oled vastu või mitte! EKRE tekitab sinna punased jooned teadlikult, sest ta lihtsalt ei lepi valede asjadega.

Mis aga puutub kompromissivalmidusse, siis Eesti poliitilises kultuuris on see pigem halb kui hea nähtus. Näiteks Keskerakond, kes opositsioonis oli vastu Rail Balticule, nõudis presidendi otsevalimisi jne, võimule saades aga kõigis neis küsimustes täiesti vastupidise seisukoha võttis, saab seda “kompromissivalmidust” ilmselt valimistel veel kõvasti tunda. Kui paindlikkus muutub põhimõttelageduseks – ja Eesti poliitikas see nii on – siis tasub pigem olla põhimõttekindel.

“EKRE suunal on rünnakuid ette võtnud Mart Laar ja teisedki poliitikud. Selline negatiivne reklaam ja EKRE pidev demoniseerimine pälvib praegusel uudistevaesemal ajal ilmselt rohkem ka valijate tähelepanu,” ütleb Tõnis Saarts. See on tõeline avastus – valijad pidavat eelistuste andmisel lähtuma sellest, kellest halvemini räägitakse!

Midagi hirmsat on lahti, kui inimesed, keda vähemalt peetakse targaks, suud lahti tehes vastupidist tõestama kukuvad.

Allikad: ERR, Õhtuleht, Postimees, BNS