24.07.2018
Eerik-Niiles Kross – luuraja või lobamokast kloun?
IRL-ist Reformierakonda kolinud Eerik-Niiles Kross naudib mingit “luureeksperdi” tiitlit ja ajab suust välja asju, mis on kas kõigile teada või on lihtsalt rumalus.
Eesti Välisluureameti peadirektor Mikk Marran ütles reedel USA-s Aspeni julgeolekufoorumil, et avaliku elu tegelaste, nagu ajakirjanike, diplomaatide, äriinimeste ja poliitikute seast on leitud inimesi, kelle näol on arvatavasti tegemist Vene mõjuagentidega. Muidugi tundis Eerik-Niiles Kross kohe ennast nagu kala vees.
Krossi sõnul rahastab Venemaa hoolega “igasugu paremradikaalseid rühmitusi ja ka erakondi Euroopas, kes enda arvates kaitsevad nn traditsioonilisi väärtusi”. Kasulikke idioote nägevat Moskva aga neis, kes võitlevad “Euroopa Liidu imperialismi vastu”, vahendab Objektiiv.
Kõigepealt jääb arusaamatuks, miks Krossi käsitletakse mingi luureeksperdina või miks teda üldse kuulatakse. Vikipeedia andmetel oli ta aastatel 1995–2000 oli ta julgeoleku koordinatsioonidirektori büroo direktor. Lisaks on ta lühikest aega töötanud luurealal Iraagis ja nõustanud Gruusia valitsust.
Kõik see juhtus ammu ja isegi viimasest eelnimetatud tärminist (Gruusia, 2008) on 10 aastat möödas, luuremaailmas aga toimuvad muutused ruttu. Pole mingit alust arvata, et Kross oleks kõigega jätkuvalt kursis, sest väidetavalt on ta selles keskkonnas “persona non grata” ehk nagu ütles sama kahtlase minevikuga Valdo Randpere: “Krossi saab uskuda, kui ta selgitab ära, miks venelased teda tahavad ja ameeriklased ei taha.” Viisakeelu all olev Kross sõidab ka õpingutele Harvardi ülikooli abiga, kes andis talle stipendiumi.
Lühidalt kokku võttes on Eerik-Niiles Kross luuremaailmaga vaid lühidalt ja põgusalt kokku puutunud, tema lühike karjäär lubab eeldada, et ta ei saanud seal hakkama, tõrjuti välja ja on paaria rollis, pealegi saadavad tema “luuraja”-aega skandaalid, nagu itaalia petturi Antonio Angotti üle piiri aitamine. Ehk tasuks kuulata Koit Pikaro sõnu: “Minu isiklik arvamus on, et Kross tuleks edaspidi julgeolekuasutustest ja riigisaladusest hoida väga eemal.”
Luurajakarjäär ei ole hetkevälgatus, nagu Krossi puhul, sinna jäädakse pikaks ajaks või koguks elu – see süsteem lihtsalt sülitas kehva spetsialisti välja. Ega mees ka äris eriti edenenud pole, nagu näitab temale kuuluva Kõue mõisa kehv majandusseis.
Lõppkokkuvõttes on Kross “kasulik idioot” praktiliselt kõigile, eriti kui ta lehvib ühest meediaväljaandest teise ja esinedes eksperdi nime all, ajab kindlat ideoloogilist suunda ja jutustab kokku asju, millest ta kuulis ehk täpsemalt 2000. aastate algul. Olgem ausad, Kross ise on ärakasutatav nii Venemaa valedes kui ka Lääne vastupropagandas. Kõige lihtsam näide on vast see, et kui Kross midagi väidaks, saavad venelased alati vastu öelda: “Ah et Kross ütles nii? Ja tema teab neist asjadest eksimatult rääkida? Aga miks siis Lääne luurete lipulaev CIA sellist “eksperti” tõrjub?”
Krossi väitlustasemest annab aimu repliik, et traditsiooniliste väärtuste eest võitlejad pidavat olema Moskvale kasulikud idioodid. Tegu on neandertaallase tasemel aruteluga: “EKRE-le ei meeldi geid ja Putinile ka mitte, järelikult on EKRE Putini käsilane!” Nii primitiivne loogika “luureeksperdi” suust on ikka tõeline pärl! Kross on samasugune luuraja, nagu on ühe essee kirjutanud inimene kirjanik või korra kõrvalteel rooli istunud huviline kogenud autojuht. Kindlasti aga on ta poliitikamaailmas “kasulik idioot” ja seda paljudele.