Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

“Maaleht” peedistab intervjueeritava poliitiku lugeja silmis silmapilkselt

-
24.01.2019
“Maaleht” teeb poliitiku jutu sees maatasa.
© Sven Arbet/Ekspress Meedia

“Maalehes” ilmunud intervjuu Helle-Moonika Helmega jätab lugemise järel suhu vastiku maitse, kuid mitte intervjueeritava, vaid kommenteeriva politoloogi ja väljaande poolelt.

Küsitav on intervjuu formaat – poliitikult päritakse midagi ja politoloog Tõnis Leht annab sellele kohe samas või järgmises veerus hinnangu. See on tegelikult intervjueeritava suhtes ääretult ebaõiglane – lugeja ei suuda veel tema jutusse süveneda ja seda läbi hammustada, kui juba tuleb kriitiline nätakas tagasi. Sellist formaati kasutades on võimalik praktiliselt iga poliitik lolliks teha – politoloog ütleb lugejale kohe ette, “kuidas asi tegelikult on”.

Teine küsitavus on “sõltumatus” politoloogis. Sõltumatu on väidetavalt ka kogu Eesti ajakirjandus, kuid ometigi on nende jaoks olemas poliitilised jõud, keda kogu aeg ainult kiidetakse (näiteks Eesti 200) ja keda vaid hurjutatakse (EKRE). Politoloogi nime all esinevad aga paljud inimesed, näiteks ka Tõnis Saarts, kes EKRE kohta kunagi midagi head ei ütle. Kui mistahes asja ainult jubedaks tondiks maalitakse, kaob ka usutavus, sest maailm pole tegelikult mustvalge.

Nn “sõltumatud” politoloogid on Eestis nii või teisiti kas isiklikult või oma tegevuse kaudu mingite poliitikute ja poliitiliste jõududega seotud ega ole üldjuhul objektiivsed. Ainsana võib ära märkida Martin Mölderi, kelle lugu “Kuus nädalat enne valimisi…” ei kandnud negatiivsust ühegi poliitilise jõu vastu. Absoluutselt kindlalt võib väita, et Eesti poliitikaruumis on tõeliselt sõltumatuid politolooge vähe ja Tõnis Leht nende hulka kindlasti ei kuulu.

Tõnis Lehe puhul ongi näha, kuidas Eesti 200 ja Priit Alamäe saavad hinnanguid “päris hea, aga natuke võiks parem olla”, siis Helle-Moonika Helme saab täie rauaga mahategevat kriitikat. Vaese europrovintsi hinnangu lükkab Leht ümber lausa numbritega ja paranemistrendide iseloomustamisega. Helme saab kuulda: “Ootuspäraselt on intervjueeritav väga skeptiline EL-i ja selle tuleviku suhtes…”, siis seletab politoloog sellest, kui kõrge on toetusprotsent euroliidule ning lõpuks teatab, et “intervjueeritav on väga emotsionaalne.” Lugeja mõjutamine on totaalne.

Asi on ju tegelikult selles, et “vaese europrovintsi” hinnang tuleneb sageli faktist, kus 15 aastaga pole endiste ja uute liidu liikmete vahel veel mingit võrdsust näha, ja kõrge toetus EL-ile ei tähenda mitte toetust Junckerile ja Timmermansile, vaid tõdemust, et julgeolekuliselt on Eestil kasulik olla seotud Lääne struktuuridega. Aga see selleks.

“Maalehele” soovitaks formaadi muutmist selliseks, kus intervjueeritav saab oma jutu ära rääkida ja alles siis kommenteerib seda politoloog. Sest praegu sarnaneb asi intervjueerija pideva vahelesegamisega rääkija jutule ning lõpuks teatab “tark politoloog” lugejale, et poliitik on lihtsalt loll.