27.05.2019
Nii nagu kunagi Mao tsitaatidega oli, nii on hakatud tegema ka Marina Kaljuranna ütlustega.
Eestis muutub kuidagi tavaliseks õigete asjade riietamine ideoloogilisse plämasse.
Just seda näitab eredalt ERR-i lugu: “Marju Himma: ajakirjandus võiks rohkem kuulata tavalist inimest väljaspool linna”. Pealkirja järgi tõsine ja asjalik lugu, kuid lugedes läheb ruttu üle ideoloogiliseks poliitkasvatuseks.
Kõigepealt kasutab Marju Himma kogu loo vältel Marina Kaljuranna juttu, millega võimendab ta kiitvalt ühe poliitiku sõnu – see sarnaneb juba Lenini või Mao tsiteerimisega. “Tuleme tagasi Marina Kaljuranna mainitud kuulamise ja selgitamise juurde,” kordub üle paari lõigu.
Ja muidugi ei saa Marju Himma oma toreda eesmärgiga loo puhul üle ega ümber EKRE pihta kivide loopimisest, kirjutades: “Möödunud nädalal oli saates “Suud puhtaks” arutelu all ajakirjanduse kvaliteet. Muu hulgas mainiti, et rahvuskonservatiivsed poliitikud on hiljaaegu läbinud koolituse, kuidas saada “peavoolumeedia” tähelepanu. Muu hulgas tuuakse koolituse slaididel välja, et tuleb kasutada väiteid ja “kõlle”, millele peavool lihtsalt peab reageerima. “See toodab teatud hulgas suures meedias olemist, enamasti küll negatiivselt, aga siiski pildis olemist,” seisab slaididel. Näidetena tõstetakse esile väljendid “anname tuld” ja “kohtunike pead veerevad”.”
See jutt on puhas libauudis, mille ajakirjandus on ise tootnud. Mingit sellist koolitust pole rahvuskonservatiivsed poliitikud läbinud. Täiesti vale on jutt, nagu oleks mingitel slaididel soovitatud kasutada väljendeid a la “kohtunike pead veerevad”. See allegooriline ütlus sai kasutuse hoopis teises kontekstis ehk tähendas ebakompetentsete kohtunike ametist kõrvaldamist, kuid EKRE oponendid kujundasid sellest oma ründerelva. Või on ajakirjandus ja poliitikud juba sedavõrd ähmastunud, et neil puudub funktsionaalne lugemisoskus ehk kui keegi ütleb, et “bussijuht lasi rahva maha”, on nad võimelised rääkima massimõrvast.
Marju Himma kirjeldatud lõik on kokku pandud ühest tutvustavast loengust Äripäeva konverentsil, mille autor edastas oma pildi alternatiivse meedia tööst, kuid seda on arendatud väärtõlgenduste abiga maksimumini, et tõestada, nagu oleks rahvuskonservatiivid loonud mingi ideoloogilise relva. Kahtlemata on vaenajatel õigus nii arvata – ainult, et nad ise joonistavad endale ette kõverpeeglipildi. Uute Uudiste asi pole neid ümber veenda, kui nad propagandistlikke eesmärkidel deemoneid loovad ja ise nende kallal rassima asuvad – meie jääme teie donkihhotelikust jamast kõrvale.
“Aga ajakirjanikud võiksid just taolistele sisutühjadele ja sildistavatele väidetele jätta reageerimata. Selle aja, mis kulub järjekordselt kellegi rumala käemärgi või labase ütlemise kajastamisele saaks pühendada analüüsile, selgitamisele ja mõtestamisele,” kirjutab Himma.
Aga nad ju ei jäta – Himma õilis soovitus jookseb juba ette tühja, sest ajakirjandus teab seda niigi, aga nad ei hooli, neile ongi sisutühjust vaja. Loo autor võiks aru saada, et “rumalast käemärgist” meedia toitubki, see on nende leib. Seda enam, et need “sisutühjad ja sildistavad” väitedki on nad ise välja mõeldud.
Analüüs, selgitamine ja mõtestamine on ajakirjandusest ammu kadunud – seda ei tehtud ei kooseluseaduse, rändekriisi, rändepakti ega ka paljude muude rahvast ärritanud asjade puhul, kus meedia raius ainult peavoolujoont. Pole näha, et miski muutuks või kellelgil oleks soovi muutuda.
Nii jääbki üle tõdeda, et Marju Himma on näinud suurt vaeva, et rääkida ja vahendada tühja juttu. Aga Marina Kaljuranna kiidulaulu andis ta küll edasi.
Allikas: ERR