Mart Helme: intsidendi eest Toompeal vastutab meeleavaldust jõhkralt segama tulnud Indrek Tarand

Meeleavaldus ÜRO rändepaktiga liitumise vastu Riigikogu ees 26. novembril 2018

Ajalugu näib taas korduvat. Nii nagu esimese Eesti vabariigi ajal tekkis rahva hulgas sügav ja aina laienev rahulolematus poliitilise kliki omakasupüüdliku tegevuse suhtes, nii on see ka praegu. 1930. aastate algul oli selle rahulolematuse kanaliseerijaks Vabadussõjalaste liikumine, täna on selleks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Nagu siis, nii ka nüüd püüdis valitsev klikk rahulolematuse lipukandjaid sildistada ja laimu ning valepropagandaga tasalülitada. Ja taas – nagu siis, nii ka nüüd – moodustasid antagonistliku telje rahvusvaenuliku pooluse sotsid.

Kuni see vastasseis jäi parlamentaarse ja laiema ühiskondliku debati tasemele, oli kõik korras. Paraku algatasid sotsid 1930. aastatel ka füüsilise vastasseisu, hakates saatma provokaatoreid ja löömamehi vabadussõjalaste üritustele. Eesmärk oli üheselt selge: muuta rahumeelsed koosolekud ja protestimeeleavaldused vägivaldseteks ja sel moel nihutada fookus ja meediakajastus sisult skandaalile. Sageli see ka õnnestus, kuigi vabadussõjalaste toetuse kasvu suutis see vaid pidurdada, mitte peatada, sest rahvas, keda valitsejad ikka lollideks on pidanud, mõistis ajapikku üha selgemalt, et just vabadussõjalased, mitte nõukogude kulla pesemise ja pankrottide meisterdamisega oma kaukaid toitnud klikipoliitikud on valmis seisma eestlaste kui rahvuse õiguste ja heaolu eest oma riigis.

Täna näeme kõike sedasama kordumas ka praeguses Eestis. Hommikul Toompeal aset leidnud initsident europarlamendi saadiku Indrek Tarandiga oli selle õpikunäide. Valitsejatel – eriti Marrakechi rändepakti kõige tulihingelisematel toetajatel sotsidel – oli iga hinna eest vaja fookus riigikogus toimuvalt arutelult ära nihutada. Selleks vajati skandaali. Ja skandaali oli lahkelt valmis provotseerima Tarand.

Siinkohal tahan täie vastutustundega rõhutada: ei vasta tõele, nagu oleks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed europarlamendi saadiku Indrek Tarandi kallal põhjuseta vägivallatsenud. Ei vasta tõele ka see, nagu tolereeriks meie erakond vägivalda. Ei tolereeri, me mõistame selle igal juhul hukka. Aga tänase intsidendi eest ei lasu vastutus mitte korraldajatel, vaid Indrek Tarandil, kes kõige elementaarsemal kombel rikkus koosolekute kohta käivat seadusandlust, asudes algavat üritust jõhkralt segama.

Just Tarand oli see, kes jõuga poodiumile trügis ja parajasti esinemist alustavalt Martin Helmelt mikrofoni käest rebis ja röökima kukkus. Korraldajate verbaalsetele nõudmistele mikrofon tagastada ning ürituse segamine lõpetada, Tarand ei reageerinud. Tekkinud rüseluse käigus hüppas Tarand poodiumilt maha ja jätkas oma röökimist, kuni sekkusid turvamehed, kes temalt mikrofoni (mis sai vigastada ja millega Tarand tekitas erakonnale materiaalset kahju) ära võtsid. Muide, oleme praeguseks teinud Tarandi käitumise kohta politseile avalduse.

Oleks Tarand korraldajate ja turvameeste korraldustele allunud, poleks tekkinud mingit rüselust ega saaks rääkida ka mingist vägivallast.

Väited Tarandi peksmisest ei pea vähimalgi määral paika. Kogu juhtum näitab selgelt aga, mis suunas liigub Eesti poliitika, kui rahva tahtega ei arvestata. Marrakechi lepingu vastu on erinevatel hinnangutel kuni 90% Eesti inimestest. See tuhatkond inimest, kes olid täna hommikul Toompeal, on vaid murdosa rahulolematutest. Kui sellega ei arvestata, on laupkokkupõrked vältimatud.

Veel kord – erinevalt sellest, mida väidavad meie poliitilised oponendid, ei ole meie eesmärgiks vägivald. Meil ei ole ka mingeid rünnakrühmi, nagu mõned hüsteerikud juba väidavad, ei ole kavatsust neid ka luua.

Mida me aga näeme silmapiiril, on kartellipoliitikute hirm kaotada võim. Selle nimel ollakse kardetavasti valmis ka uueks vaikivaks ajastuks. Lammutades ise hiilivalt põhiseaduslikku korda, mis ütleb selgelt, et Eesti on rahvusriik ja avades meie piire rändele mistahes ilmakaarest, mõlgutavad oma euroisandate toetust tunnetavad marionetid ilmselgelt muremõtteid selle üle, kuidas rahvuse muresid jõuliselt esindavat Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda tasalülitada.

Meie ei taha vägivalda. Meie ei tolereeri vägivalda. Aga me vaatame murega, kuidas ajalugu kipub Eestis korduma ja just meie võime – eriti tänase provokatsiooni valguses – olla need, kelle kallal riik oma vägivallaaparaati kasutama hakkab.

Ent isegi selle ohu palge ees – EKRE jätkab võitlust Eesti kui rahvusriigi ja meie põhiseaduse kui rahvusriigi põhiseaduse täitmise eest.

UU

Kommentaarid