04.08.2021
Mart Helme
Riigikogu liige Mart Helme palub siseminister Kristian Jaanil selgitada 1. augusti Haeska külas 28-aastase mehe surnuks tulistamisega lõppenud intsidendi asjaolusid.
“Tegu on suurt tähelepanu pälviva juhtumiga ning Eesti vabariigi sisejulgeoleku eest vastutavad isikud, sealhulgas siseminister, võlgnevad avalikkusele selgituse, miks jäi üks kolmelapseline pere politsei tegevuse tulemusel ilma isata,” ütles Helme.
“Ehkki teadaolevalt prokuratuur algatanud intsidendi asjaolude uurimiseks kriminaalmenetluse, ei piisa avalikkusele lausest, et enne uurimise lõppu juhtunut ei kommenteerita.”
Helme sõnul on vaja selgitusi Eesti jõuametite tegevusest arusaamiseks, aga ka laiema õigusselguse loomiseks.
“Meenutame, et 2020. aasta suvel tulistas Lihula mõrtsukas Mikk Taraste surnuks kaks inimest, haavas kolme ja avas tule ka politseinike pihta. Tarraste ei saanud kinnipidamisel ühtegi kuulitabamust. Samuti on vaja selgust, kust läheb hädakaitse piir nii politseinike kui ka tavakodanike jaoks. Meenutame, et eelmise aasta sügisel mõistis esimese astme kohus kuueks aastaks vangi mehe, kes oli 2018. aastal Tallinnas Mustakivi sillal väidetavalt enesekaitseks tulistanud teist meest ja tekitanud talle eluohtliku terviusekahjustuse. Kohus leidis, et ületati hädakaitse piire,” ütles Helme.
“Ülemäärase jõu kasutamist võisime kogeda ka tänavu aprillis Eestis, kui valitsus saatis politsei maha suruma valitsusvastaseid rahumeelseid proteste Tallinnas kesklinnas.”
Helme hinnangul tekitab surmaga lõppenud intsident 1. augustil Haeska külas küsimusi seda enam, et juba mitu aastat on politsei arsenalis elektrišokirelvad ehk taserid.
“Taserite kasutamist soovitasid politseile eksperdid pärast seda, kui 2017. aasta sügisel tulistas politsei Vabaduse väljakul surnuks noaga relvastatud mehe. Politsei- ja piirivalveamet alkirjastas juba 2018. aasta veebruaris lepingu 35 Taser X2 tüüpi elektrišokirelvade ehk taserite ostmiseks ligi 200 000 euro eest. Neli aastat hiljem oleme olukorras, kus elusäästvad vahendid on olemas, aga neid ei kasutata.”
Helme ootab siseministrilt kirjalikku vastust muu hulgas järgmistele küsimustele:
Milline oli 1. augustil intsidendis osalenud politseinike ettevalmistus ja staaž?
Kas politseinikud kaalusid joobes ja agressiivse noormehe kinnipidamiseks ka muid meetodeid peale tema pihta tulistamise?
Miks ei kutsutud joobes ja aggressivse mehe kinnipidamiseks abijõudu?
Miks ei kasutatud pühapäeva õhtul taserit?
Kui paljud patrullpolitseinikud on varustatud taseritega? Kui paljud politseinikud on saanud vastava väljaõppe?
Mitu hoiutuslasku ja mitu lasku agressiivselt käituva mehe suunas politsei tegi?
Kui palju oli sündmusel pealtnägijajaid? Kas oli oht ka nende elule ja tervisele?
Missugused olid kaikahoobi saanud politseiniku vigastused?
Kas intsidendis osalnud politseinikud on uurimise ajaks töölt kõrvaldatud?
Kas intsidendi järgselt hinnatakse politseinike füsioloogilist ja psühholoogist sobivust politseitööks?
Milliste märkide järgi otsustavad politseinikud konfliktiolukorras, et nende elu on ohus?
Kuidas kavatseb riik aidata isa kaotanud kolmelapselist perekonda?
“Ma ei õigusta mitte kuidagi vastuhakku politseile,” märgib Helme. “Aga ma soovin, et 1. augustil juhtunust ei saaks pretsedent, mis annab politseile alibi edaspidi igale purjus ja ebaadekvaatselt käituvale isikule kuuli kerre kihutada. Otsust surmava tulejõu kasutamiseks ei tohi langetada kergekäeliselt. Meil kõigil, kaasa arvatud politseil, on kohustus ära hoida mõttetuid surmasid.”