Mart Helme: Uhhuduur kaitseministeeriumis

Eesti,
- Updated

Vaevalt sai kaitseminister Hannes Hanso maha optimismist pakatava artikliga Eesti kaitsevõimest, kui USA autoriteetne mõttekoda RAND (kus töötab kokku rohkem analüütikuid kui meil kogu kaitseministeeriumis ametnikke), tuli välja analüüsiga, mis väidab, et NATO pole hetkel võimeline Balti riike kaitsma ja et venelastel võtab Tallinna vallutamine maksimaalselt 60 tundi. Hanso, kes pole päevagi veetnud ühegi armee teenistuses, teatas selle peale muidugi talle omase kindlameelsusega, et tegemist on jamaga, mis ei arvesta Eesti oma esmast kaitsevõimet.

Siinkohal pole mõtet takerduda sellesse, kui mitu tundi läheb venelastel Tallinna vallutamiseks. Küsime pigem, miks ameeriklased niisugusele troostitule ja meile külma dušina mõjuvale järeldusele tulid? Vastus on lihtne: analüüsides meie võimekusi ja NATO võimet olemasolevaid lünki operatiivselt täita. Analüüs näitab seda, mida skeptilised realistid, kellede hulka ma ka ennast liigitaksin, teavad juba ammu.

Nimelt et: meil endil puudub võimekus oma õhuruumi kaitsmiseks ja NATO ei suuda seda lünka täita nii kiiresti kui venelased meie taeva oma kontrolli alla võtavad. Meil puuduvad keskmaa raketitõrjesüsteemid, mis tähendab, et juba enne maismaaoperatsioonide algust suudavad venelased meie valitsusasutustele, sõjaväeosadele, linnadele, infrastruktuurile jne. märkimisväärset ja demoraliseerivat kahju tekitada.

Siinkohal soovitan Hansol, enne kui ta selle jutu jälle jamaks kuulutab, vaadata salvestusi vene raketi- ja õhurünnakutest kasvõi Süürias. Üheainsa rünnakuga hävitatakse seal linnu kvartalite kaupa, kusjuures venelased ei kanna mingeid kaotusi. Miks? Sest rünnatavatel pole nende tõkestamiseks õhu- ja raketitõrje relvi. Nagu ka meil.

Edasi. Meil pole korralikku mereväge. Meil pole rannakaitset. See tähendab, et venelased saavad meid rünnata ka mere poolt ning hoida meid tule all laevastikuüksusi kasutades. NATO-le ei saa Läänemerel loota, sest siin pole ühtegi NATO liikmesriiki, kelle laevastik võiks konkureerida venelaste omaga. USA oma laevu siia ei too, seda on nad selgelt öelnud, sest siinne operatiivruum on selleks liiga piiratud ja raskete kaotuste võimalus (merel on kõik veel kordades kallim kui maismaal) liiga suur. Lisaks tähendab kontroll mere üle seda, et venelased saavad meid peaaegu igasugusest abist ära lõigata.

Meil puudub soomusvõimekus ja meie tankitõrjevõimekus on ebapiisav. Selmet osta või liisida tanke, neid toetavaid liikursuurtükke ja soomukeid ajal, mil Lääne-Euroopas varustust koomale tõmmati ja kõike oleks võinud saada vägagi soodsatel tingimustel, tegelesid meie sõjaasjandusest mitte midagi teadvad ministrid vaid missioonivõimekuse arendamisega ja eritasid sooja õhku, debateerides, kas Eesti vajab ajateenistust või mitte. Nüüd on kõik omaaegsed võimalused jäädavalt kadunud. Aga Eesti, nagu minister on teada andnud, viib oma kaitsealaseid plaane ellu paindumatu järjekindlusega, pika arengukava alusel, eeldades, et venelased meie võimekuste kasvu viisakalt ära ootavad ja omalt poolt inetult ei käitu.

Hanso süüdistas mind oma artiklis selles, et ma soovitan osta vanarauda ja joonistan paberist tiigreid. Paberist tiigrite koha pealt on kõik selge – neid joonistab Hanso ise. Mis puutub vanaraua ostmisse, siis selle all peab ta ilmselt silmas minu arupärimisi seoses võimalusega soetada Šveitsilt tanke Leopard 2A. Need tankid, muide, ei ole vanaraud, vaid ühed paremad tankid, mis kõige erinevamate maade relvastuses kasutusel on. Suvel kohtusin ma selles küsimuses Riias ka Šveitsi suursaadikuga ja sain teada järgmist. Jah, tanke oleks võinud saada. Aga kuna Eesti poolelt ükski šveitslastele usaldusväärne ametiisik või institutsioon asja vastu huvi ei tundnud, keegi sealpool pingutama ei hakanud. Praeguseks on kõik omal ajal saadaval olnud tankid üle antud Saksamaale, kus tootjatehases on alustatud nende moderniseerimisega. Niipalju siis autistlikest arengukavadest.

Aga vanaraud! Jättes kõrvale omaaegse Iisraeli relvatehingu, tuleb nentida, et just äsjane soomukikerede ost Norral kujutab endast kõige ehedamat näidet vanaraua ostmisest. Tegemist on kolm põlvkonda vanade keredega, millede ümber ehitamine, moodsa elektroonika, optika ja muu vajalikuga varustamine neelab kümneid miljoneid eurosid. Sisuliselt osteti, nagu ütles üks praeguseks kaitsejõududest lahkunud logistikaspetsialist, mootorid ja käigukastid, milledele tuleb kõik muu juurde panna. Ihne, nagu ütleb vanasõna, maksab ikka topelt.

Ent tagasi võimekuste juurde. Meil on praktikas kontrollimata, kuidas toimiks meie mobilisatsioonisüsteem. Kevadine Siil demonstreeris kujukalt, kui raske on mehi kätte saada. Sõja korral pole meil aga lootustki efektiivset vastupanu osutada, kui me ei saa mõne päeva jooksul kätte vähemalt 40 000 meest, kes on saanud varasema väljaõppe ja kellele meil on koheselt võimalik kätte anda relvad, varustus ja kes täiskomplekteeritud üksustes väljaõppega kooskõlas olevaid ülesandeid täitma asuvad.

Mis veel? Meil puudub kodanikukaitse – varjendid, piisavad toidu ja medikamentide varud, administreerimisliinid, et inimesed teaksid, kuhu minna, kellelt abi saada jne. Minu sellekohase küsimuse peale peaminister Taavi Rõivasele, vastas viimane lakooniliselt: „Eesti ei valmistu sõjaks.“ Kas mees, kes nii vastab, on ikka vastutusvõimeline ja sobib riiki juhtima?

Kas meil midagi on ka? On küll. Meil on kaitsetahe. Meil on hästi välja õpetatud reserv. Meil on heal tasemel professionaalne ohvitserkond. Meil on vaenlasele arvestatavat kahju tekitada suutev suurtükivägi. Meil on tugev küberkaitsevõimekus. Meil on Kaitseliit. Meil on liitlased.

Just. Meil on liitlased. Paraku on nende potentsiaal praegu realiseeritud vaid sümboolselt. Nagu tõdeb ka RAND-i raport: Balti riigid on täiesti kaitstavad juhul, kui siia paigutada piisav hulk tehnikat ja alaliselt kohal viibivad üksused. Tuleb aru saada ühest väga lihtsas asjast: NATO üksusi peab Eestis olema täpselt nii palju, et venelased teaksid – kallaletung Eestile tähendab tõepoolest kokkupõrget NATO-ga, mitte üksnes NATO-sse kuuluva Eestiga. Viimane tuleb nende arvates purustada enne, kui ülejäänud organisatsioon reageerida suudab.

Hanso võib olla küll tubli jalgrattur, aga tema väited, et lähemal ajal Venemaa meid ei ohusta, on rumalus. Me elame külma sõja järgse maailma järgses maailmas. Selles maailmas on kätte jõudnud seniste geopoliitiliste tasakaalude murdepunkt. Venemaa, mis pole siiani toibunud N Liidu lagunemisest, kardab selles olukorras veelgi enam kaotada. Karu on näljane ja nurka surutud. Ta võib rünnata iga hetk, tehes seda uskumatu julmusega.

Kaitseminister, kes sellest aru ei saa ja kes paindlikult, mitte bürokraatlikult, sellele reageerida ei oska, peaks ameti pikema jututa maha panema.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused