Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

VIDEO | Martin Helme: e-valimiste kontrollimatus on viinud selleni, et riigivõimu legitiimsus ei ole suurele osale ühiskonnast enam endastmõistetav ja usutav

-
10.05.2024
Laadime sisu...

Neljapäeval toimus Riigikogus EKRE algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “E-valimised – oht demokraatiale” arutelu, millel esines ettekandega ka EKRE fraktsiooni ja erakonna esimees Martin Helme.

“Alustame lihtsatest küsimustest. Kas valimised, mida ei saa kontrollida ja vaadelda, on üldse valimised? Ei ole ju! Kas valimised, mille tulemust peab uskuma, on ikka üldse valimised? Ei ole ju! Kas riik, kus ligi pool elanikkonnast ei usu ja ei usalda, et valimised olid ausad, on ikka demokraatlik riik? Ei ole ju! Asi on väga lihtne, me ei pea uskuma, me peame saama kontrollida, aga seda me ei ole saanud teha. Ja me ei pea usaldama, vaid meid tuleb veenda. Aga seda ei ole suudetud teha. Asi ei ole ju selles, et me ei taha kuulda või näha, kui hea see süsteem on. Asi on selles, et süsteemi pooldajad peavad meie kriitika suutma ümber lükata, aga nad ei ole suutnud seda teha.

Et mu jutt ei jääks ainult retooriliseks, näitlikustan 2023. aasta Riigikogu valimiste käigus ja selle järel toimunud vaidlusi riigi valimisteenistuse ja Riigi Infosüsteemi Ameti ehk RIA-ga. Teoreetiliselt on võimalik e-valimisi vaadelda. Meil just siin puldis inimene, kes oli ka vaatleja. Tegelikkuses ei saa vaatlejad olulisele osale valimisprotseduuridest ligi ei valimiste ajal ega valimiste järel. Seda kinnitavad ka meie poolt tehtud taotlused nii valimisteenistusele kui Riigi Infosüsteemi Ametile.

Kas on võimalik vaadelda seda, kes ja millal e-häälega valimas käis? Pabervalimiste puhul on see võimalik, valimas käinute allkirjaleht on vaadeldav. E-valimiste puhul tähendaks see, et me saame näha, mis IP-aadressilt ja mis ajal keegi valija valijarakendusse ehk nii-öelda piltlikult öeldes virtuaalsesse valimisjaoskonda sisenes. Me palusime seda infot, seda infot keelduti väljastamast. Miks? Me ei nõudnud kordagi kellegi hääletustulemusi näha ehk valijasalajasuse rikkumist, miks siis ei väljastatud? Kas see info oleks paljastanud, et mõnelt IP-aadressilt sisenes väga lühikese ajaga väga suur hulk valijaid?

Näiteks mõne Harjumaa mobiilimasti alt laeti üles 15 000 e-häält mõne minutiga. Küsitud info oleks selle kohta aimu andnud. See ei oleks veel andnud vastust küsimusele, kas need 15 000 e-häält läksid Kaja Kallasele või läksid nad jagamisele mõnele silmapaistvale rahanduskorüfeele ja tuntud pedofiilile, aga see oleks aidanud tuvastada, kas valimisprotsess oli loomulik, kus inimesed ühtlases arusaadavas tempos üle terve riigi käisid e-valimas või on kusagil sees tähelepanuväärsed anomaaliad, mida tuleks lähemalt uurida.

Nüüd, järgmine küsimus: kas on võimalik vaadelda, kas valijarakendusse ehk siis virtuaalsesse valimisjaoskonda sisenenud valija ka hääletas või vaatas seal niisama ringi ja siis jättis hääletamata? Ei, seda ei olnud võimalik teada saada. Kas oli võimalik vaatlejatel valimiste ajal või valimiste järel saada andmeid, mis näitaks, missugune kogus valijaid sisenes valimisrakendusse ja missugune kogus hääli lasti valimiskasti ja kas need arvud on samad? Kas valimiskastis oli häälte arv nende kokkulugemise erinevates etappides – ja neid etappe on mitmeid – sama või muutus see mingites etappides?

Me küsisime seda infot valimisteenistuselt ja Riigi Infosüsteemi Ametilt, seda infot ei olnud võimalik saada. Ainus, mida meile näidati, oli lõpploend ja selle põhjal kinnitati, et nii ja nii palju inimesi järelikult tuligi valima. Aga kui need arvud ei klapiks, siis on kusagil läinud midagi valesti.

Meile kinnitatakse, et e-valimiste usaldusväärsust kinnitab juba iseenesest fakt, et nii paljud inimesed käisid seekord valimas, järelikult aina rohkem inimesi usub ja usaldab e-hääletust. Aga vabandust, kust me teame, mis arv inimesi tegelikult üldse käis e-hääletamas? Vaatlejatel puudus võimalus välja selgitada, kui palju inimesi mis IP-aadressilt tegelikult üldse sisenes valimissüsteemi. Võib-olla need niinimetatud valijad tegelikult genereeriti süsteemi sees. Me ei saanud seda hüpoteesi kontrollida, seega ei ole saanud seda ka ümber lükata. Meid ei ole veendud selles, et see, mida näidatakse, ongi tegelikkus.

Sisuliselt tehakse meil e-valimistega seda, kui me võrdleksime seda paberhääletamisega, et valijad lähevad valimisjaoskonda, täidavad sedeli, annavad selle valimiskomisjoni liikme kätte, kes läheb tahatuppa sellega, ja valimiste lõppedes tuleb taganttoast välja valimiskomisjoni liige, kaenlas valimiskast, kallab selle põrandale ja ütleb, hakkame koos üle lugema, siis on kindel, et kõik on õigesti kokku loetud. Kui palju sinna läks, mida sinna oleks, kas sinu hääl läks kasti või kas keegi taga täitis seda kasti veel eraldi, seda ei saa näha.

Edasi. Samuti puudus vaatlejatel võimalus välja selgitada, kas süsteemi sees häälte arv suurenes või vähenes. Me nõudsime neid andmeid, aga neid keelduti väljastamast. Võib-olla tõesti käis valimas palju inimesi. Võib-olla käis tõesti nii palju inimesi, nagu lõpuks tulemusega näideti. Aga võib-olla käis valimas ainult käputäis. Me ei saanud seda kontrollida. Seega väide, et süsteem on usaldusväärne ainuüksi sellepärast, et ta on populaarne, on Uroboros, end sabast sööv müütiline madu, kus algus ja lõpp saavad alati kokku.

Kas vaatlejal on võimalik saada teada, kuidas on ära hoitud sisemise rünnaku risk süsteemi kuritarvitamiseks? Me ju teame, et kõigis süsteemides on kõige suurem risk just nimelt sisemise rünnaku risk. Selle vastu kaitsevad näiteks pangad või kasiinod end standardsete võtetega, näiteks ei saa teatud kriitilisi toiminguid teha ainult üks inimene, mõni süsteemiadministraator, vaid selleks on vaja mitme erineva inimese kooskõlastust. Seda nimetatakse lihtsalt öeldes mitme silma kontrolliks. Ja see kontroll tagab, et üks inimene, kellel on ligipääs süsteemile, ei saa seal süsteemis sees midagi üksinda rikkuda või ümber teha.

Valimisteenistus ei suutnud meile selgitada, mitu inimest üldse omab õigust e-hääletuse süsteemis teha selliseid muudatusi, mis võimaldavad muuta näiteks programmikoodi – aga muide, seda muudeti valimiste ajal, seda tunnistas valimisteenistus ise – või näiteks kustutada või lisada andmeid. Valimisteenistus ütles, et sellega tegeleb Riigi Infosüsteemi Amet ja nemad sellest midagi ei tea ja ei oska vastata.

Valimisteenistus ei suutnud meile selgitada, kas kõigis valimiste eel, ajal ja järel tehtud muudatustest süsteemis jääb maha logi, mis võimaldab näha, kas süsteemis on muudetud koodi või andmeid. Nad ei suutnud selgitada meile seda, kes süsteemi kasutajatest muudatusi sisse on viinud. Sellist logi nende teada ei olegi. Või kui on, siis on see riigisaladus.

Valimisteenistus ei suutnud meile selgitada, millistes serverites asuvad andmed, kuidas need andmed liiguvad, kas nad on ülejäänud RIA andmetest kuidagi eraldatud või milline on nende andmete eraldamise ja kaitsmise protokoll. Me peame lihtsalt uskuma, et kõik on turvatud. Tegelikult valimisteenistus meile nii ütleski, sellega tegeleb RIA ja meie usaldame RIA-t. Meie ei usaldanud ja küsisime andmeid. Ja selle kohta öeldi; andmeid saavad vaatlejad või parteid küsida valimisteenistuselt. RIA ei puutu asjasse, ta ei ole teile andmete andmise kohustuse all. Vaat kui kena!

Valimisteenistus ei suutnud meile näidata, kuidas on turvatud andmete liikumise ajal andmete terviklikkus. Näiteks kui Siseministeerium saadab valimisteenistusele rahvastikuregistri põhjal tehtud valijate andmebaasi, kas see andmebaas laetakse e-valimiste süsteemi üles muutmata kujul või toimub selles mingis etapis mingi muudatus? Seda ei suudetud meile näidata. Seda kõike peaks saama vaadelda, seda kõike peaks saama kontrollida. Ja tõesti-tõesti, me oleme seda kõike nõudnud. Kuid me ei ole saanud vaadelda ega kontrollida, me lihtsalt peame uskuma.

Ma kordan üle: ei, me ei pea uskuma! Tegelikult peavad valimiste korraldajad ehk valimisteenistus ja sisuliselt ka RIA suutma meid veenda, et kõik on aus ja toimiv. Seda ei ole nad suutnud aasta tagasi ega suuda siiani. Ja mitte ainult meid ei ole nad suutnud veenda, vaid suurt osa Eesti ühiskonnast. Meil on Eestis väga karjuv legitiimsuse probleem, ja iga võim vajab legitiimsust. Monarhias tagab legitiimsuse pärilik dünastia, teokraatlikes süsteemides usujuhtide heakskiit ja isegi kommunistlik diktatuur pidas vajalikuks luua endale legitiimsuse viigileht tööliste ja talupoegade nõukogude jutuga. Aga päris demokraatias tagab süsteemi legitiimsuse rahva tahe, mida mõõdetakse salajastel, ühetaolistel, vaadeldavatel ja kontrollitavatel valimistel. Kui rahvas ei usu, et tema tahe on ausalt ja täpselt fikseeritud valimistulemustes, siis on demokraatia vundament lagunenud ja kogu ülejäänud ehitis ei püsi enam.

Me oleme Eestis sellesse olukorda jõudnud. Riigivõimu legitiimsus ei ole enam suurele osale ühiskonnast endastmõistetav või usutav. Ja see ei ole ainult meie valija probleem, see on kõigi probleem: kõigi teiste erakondade probleem, kõigi põhiseaduslike institutsioonide probleem ja kõigi kodanike probleem, kaasa arvatud nende oma, kes jätkuvalt usuvad e-valimisi.

Seda probleemi oleks ju võimalik üsna lihtsalt lahendada, kui viga oleks ainult, nagu meil on tavaks öelda, kommunikatsioonis. Skeptikutele, mitteuskujatele oleks vaja ära näidata, kuidas süsteemis on tagatud tegelik vaadeldavus, kuidas on maandatud välja toodud riskid, kuidas on tagatud kontrollitavus nii valimiste ajal kui valimiste järel. Absoluutne enamus mõistlikke inimesi saaks rahumeeli tõdeda, et küsimustele on vastatud, kriitika on kummutatud, oma silmaga on saadud kaeda, kõik on tegelikult hästi.

Seda ei ole tehtud ja tekib küsimus, miks. Kas sellepärast, et ei peeta vajalikuks? Kõik normaalsed inimesed ju usuvad niigi, et kõik on hästi, ainult hõbepaberimütsikese ja vilavate silmadega ullikesed jauravad midagi, ja neile ei olegi vaja seletada. Või on asi selles, et polegi võimalik ära tõestada, et meie e-valimiste süsteem töötab ausalt ja õigesti, sest see tegelikult ei töötagi ausalt ja õigesti? Mina kardan, et tegemist on selle viimase variandiga. Pole väga tõsiselt võetav selgitus, et ligi 40% elanikkonnast on ullikesed ja vandenõuteoreetikud.

Või vaatame asja teise nurga alt. Kes siis on need, kes meile tuimalt ja sageli läbinähtavalt valelikult seletavad, et kõik on hästi? Kõik kinnitused selle kohta, et asi on hea ja korras, tulevad sellesama süsteemi poolt, mida kritiseeritakse, tulevad riigi valimisteenistuse töötajatelt, Riigi Infosüsteemi Ameti töötajatelt, e-hääletuse tarkvara arendajatelt, valimisteenistuse või RIA poolt palgatud niinimetatud audit audiitoritelt. Ja loomulikult e-valimistega müstilisi hääli saavatelt liberaalglobalistlikelt parteidelt.

Samas kriitika ei tule sugugi ainult ühelt-kahelt erakonnalt. Kriitikat teevad sõltumatud IT-eksperdid, kriitikat teevad poliitikaväliseid õiguseksperdid, kriitikat teevad rahvusvahelised organisatsioonid. Kriitikat teeb isegi Riigikohtu esimees, ehkki tuleb kohe juurde lisada, et see kriitika jääb selles mõttes poolikuks, et tal riigikohtunikuna oleks võimalik süsteemi muuta, aga seda siiamaani ei ole tehtud.

Nii ei saa jätkuda. Kui osa ühiskonnast suudabki silmad kinni pigistada, käed kõrvadele suruda ja endale valjult ümiseda, et äääää, üüüü, meil on kõik hästi, siis üha suurem osa ühiskonnast ütleb, et meil on ebalegitiimne, valelik ja pettusega võimule tulnud totalitaarne võim ning kõik selle võimu abil paika saanud põhiseaduslikud institutsioonid, samuti kõik selle võimu poolt tehtud otsused on ebalegitiimsed ehk meile kui seadusekuulekatele ja põhiseadustruudele kodanikele mittesiduvad ja mittekohustuslikud.

Sellel teel jätkamine viib meid hukatusse riigi ja rahvana. Aeg oleks ometi käed kõrvadelt ja silmadelt ära võtta ning lihtsalt loobuda e-valimistest enne, kui on hilja.”

Allikas: Riigikogu stenogrammid