26.07.2019
V. Pilt on illustratiivne.
Ajakirjanik Mart Ummelas teeb kokkuvõtte vasakliberaalsete ajakirjanike soperdamistest.
“Tarantlid on huntämbliklased. Oma nimetuse on nad saanud tänu sellele, et ajavad pidevalt saaki taga ja ei püüa saaki võrgu abil. Liigitaksin sellesse kategooriasse metafooriliselt ka paljusid meie sotsiaalliberaalseid ajakirjanikke, kelle häälekandjaks paistab olevat kujunenud ajaleht Sirp, mille peatoimetaja on Kaarel Tarand.
Oma tubli panuse annavad ka Õhtuleht (Vilja Kiisler), Postimees (Ahto Lobjakas) või Eesti Päevaleht (Krister Paris), et oodata vargsi põõsas ja siis rünnata rahvuslasi, eriti EKREt, mille ausad ja kompromissitud väljaütlemised mõjuvad neile kui eriline lõhnaaine, mis kutsub ajab neid pöördesse ja kutsub rünnakule.
Reedeses Sirbis on Kaarel Tarand pühendanud terve lehekülje, et ilkuda Visegrádi riikide kallal ja koos sellega kottida Eesti Vabariigi valitsust ning eelkõige rahvuskonservatiivide rolli selles. Tarand võrdleb seda Ida-Euroopa tõeliste rahvusriikide osa Euroopa Liidus kolmanda klassi sinise vaguniga rongi sabas.
See vagun olevat kuulus oma haige õigusriikluse poolest ning kõrgeim õigusmõistja olevat seal korraga nii vagunisaatja kui peaminister. Poolakad saavad vastu vahtimist šlahtitšite ja katoliikluse eest. Madjarite husaarid olevat Euroopast välja kihutanud juudid, liberastid ja mooramehed. Karla väidab, et Eesti on nüüd salaja liitumas selle seltskonnaga.
„Eesti välispoliitiline radar paistab viimasel ajal olevat veel kehvemas seisus kui kaitseväe kuulus Kellavere kõikenägev silm,“ teravmeelitseb ta. Edasi järeldab ta, et sõprus Visegrádi riikidega kallutab nüüd ka Eestit vastu kõigile Euroopa Liidu „positiivseile“ algatustele. Edasi ei hoia ta negatiivseid väljendeid kokku Eesti valitsuse viimaste kuude tegevuse manamisel, seda nii kliimapoliitika kui õigusriikluse vallas, näiteks seksuaalvähemuste osas.
Ei tahaks rohkem seda ülimalt kahetsusväärset ja alatut kirjatükki tsiteerida, et sellega tollele väga tagasihoidliku levikuga kultuurtreegerlikule ajalehele mitte laiemat tribüüni pakkuda.
Märksa räigem oma väljendustes on teine „ajakirjanduslik tarantel“ Õhtulehe portaalis. Vilja Kiisler on pealkirjastanud oma sõimukirja valitsuse aadressil „Litsid mehed need valitsuse omad“. Sissejuhatusest loeme: „End alfaisasena esitlev EKRE juht Mart Helme ilmneb lähemal vaatlusel hirmunud ja vaegpotentse poliitikuna, kellel pole peale räuskamise ja lärmamise muid kvaliteete ette näidata. Peaminister Jüri Ratase puhul aga ei ole enam üldse vahet, kas ta midagi ütleb või mitte, Helmed karjuvad temast iga kell üle.“
Raske muidugi nõmedamalt ja solvavamalt väljenduda. Artikli edasise sisuga pole paraku võimalik tutvuda, sest selle eest peaks maksma. Ent ma ei ole nõus punast krossigi maksma, et selliseid sopalugusid lõpuni lugeda. Pole siis ime, et enam kui 250 lugejakommentaari hulgas saab Kiisler endale külge silte, mida mina viisaka inimesena ei taha edastada.
Need kaks äsjast näidet osutavad, kui madalale on langenud Eesti peavoolumeedia professionaalne tase, mis ei vali enam sõnu ega väljendeid, et osutada kui rumal ja labane on see seltskond, keda ta esindab. Kes ennast täna avalikult vastandab Eesti seaduslikule valitsusele presidendi vihakõnest innustatuna. Sellist ajakirjandust Eesti rahvas kahtlemata ei vaja!”