Meediakommentaar: kuidas ka ei sooviks Eesti leheneegreid kiita, põhjust lihtsalt pole

Ajakirjandus on muutunud ideoloogiliseks, erapoletusest enam rääkida ei saa. Pilt on illustratiivne.

Eesti ajakirjandus on juba ammu kvaliteedi kaotanud, kuid ise ta seda märgata ei soovi.

Näiteks on Brexiti teema juba aastaid üleval, kuid Eesti väljaannetes peaaegu polegi analüüsi selle kohta, mis juhtub pärast lahkumist Suurbritannias – brittidel peab ju ometigi olema ka tugevaid külgi, millele rõhuda, et jalad alla saada. On ilmselge, et Haiti või Venetsueela tasemele nad vinduma ei jää.

Aga peavoolumeediat see ei huvita – külma kõhuga kirjutatakse sellest, kuidas lennukid kukuvad alla, sest keegi neid vastu ei võta; kuidas lõpeb joogivesi, sest puhastuskomponente brittidel endil pole, EL aga seda neile ei anna; kuidas lõpevad otsa toiduained ja algavad näljamässud. Kõik see on ju selge jama, aga meedia vahendab seda mõnuga.

Isegi Eesti analoogiliste protsesside kohta ei kirjutata midagi – ei olnud analüüsi ei pagulaskriisi algul (mis saab siis, kui neid massiliselt tulema hakkab) ega ole ka uue valitsuse majanduspoliitika kohta. Viimase osas käib lauskritiseerimine ja hirmustsenaariumide konkurss, vaid üksikud majandusmehed on saanud vahendada, et ega midagi hirmsat ei juhtu.

Postimees on saatnud Saksamaale oma tibireporteri kahe liidumaa valimisi jälgima. On täiesti läbinähtav, et Bretty Sarapuu ainsaks eesmärgiks on demoniseerida AfD-d ja PEGIDA-t, sest kõik tema reportaažid on ainult sellele üles ehitatud. Ta ei kiida isegi Merkelit, vaid on keskendunud “paremäärmuslaste” verbaalsele kolkimisele. Kas toimetajad arvavad, et lugeja seda kallutatust ei märka?

Skandaalne Vilja Kiisler jõudis otsaga EPL/Delfisse ja tundub, et tema kuri palg ainult sellele vihaõhutuslikule kooslusele sobibki. Kiisleri kunagised töökaaslased on öelnud, et varem oli ta igati normaalne, kuid nüüd on kuidagi liiga vihaseks muutunud. Uued Uudised tunnustavad Kiisleri ajakirjanduslikku professionaalsust, kuid ilmselgelt lämmatab seda pime rahvuskonservatiivide vihkamine – näib, et ta selle nimel ainult elabki.

Johannes Tralla käis mootorrattaga Euroopas seiklemas ja tema reisimuljed sellest, kuidas Saksamaa rahadega on Euroopa vaesemaid piirkondi aidatud, peaks teleekraanidele jõudma. Võib huvitav saade tulla, aga Tralla käsitlus on juba ette aimatav – ideoloogilised prillid segavad kõmureporteril asju objektiivselt nägemast. Taas on tulemas üks kiidujura Brüsselile.

Kuidas ka ei tahaks, Eesti ajakirjandusest leiab väga vähe materjali, mille sisust ei kumaks läbi ajakirjaniku enda ideoloogiline suunitlus. Nii peabki lugeja ette panema ideoloogiafiltrid, et aru saada, mis maailmas tegelikult toimub.

Ka Uued Uudised kajastavad maailmas toimuvat vaid rahvuskonservatiivsest vaatevinklist, kuid meie ei tee nägu, nagu oleksime sõltumatu ajakirjandus ja erapooletu väljaanne.

UU

Kommentaarid

Üks kommentaar loole “Meediakommentaar: kuidas ka ei sooviks Eesti leheneegreid kiita, põhjust lihtsalt pole

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga