Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

MEEDIAVALVUR: Kas Lauristini või Šarikovi lapsed?

-
30.12.2023

Aasta lõpus said Delfi stuudios kokku professor Marju Lauristin, vaimulik Annika Laats ja võõrustajana ajakirjanik Vilja Kiisler.

Räägitakse, et kaks pead on parem, kui üks, ja kolm siis järelikult parem, kui kaks. Aga ma ei näinud selle pika sisutühja vestluse kestel peale proua Lauristini pead mitte mingit mittedekoratiivset kolbalisa. Nii et oleks võinud vabalt kutsuda veel kasvõi neljanda sotspea – miks mitte Krister Parise. Siis oleks kohal Ivan Krõlovi (NB: mitte Petersoni!) valmi „Kvartett“ täiskoosseis:

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma võita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõverjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – viulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude varju.
Seal võttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, vennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarvis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti vastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsivad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu väed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle viisist luhta.
„Ei nõnda lähe vaprad mehed:
Teil viltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kvartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proovi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraavi..
Siin juhtus ööpik neile võeraks.
Kõik lauljad tõstsid palve heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid valest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega võidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kaval lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Vabalt Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

Kohe ütlen, et tegemist on ikka väga vaba tõlkega, sest originaalluule lõpus oli moraal reljeefsem ja eluks ajaks meeldejääv:

„А вы, друзья, как ни садитесь, всё в музыканты не годитесь“ ehk

„Ja kuidas sõbrad te ka ei istuks, ei kõlba muusikuteks ikka.“

Kiisleri stuudios istuti küll paigal, ei vahetatudki kohti lootuses, et nüüd tuleb mõni hea mõte – ei. Tulemuseks mitutäit ämbrit banaalsuste kokteilivahtu. Pole mitte midagi igavamat, sõbrad, kui kuulata kolme sotsmarksisti, kes peavad tunnikese täis vestlema. Oleks parem, kui nad kasvõi sõimaksid tavakohaselt konservatiive, EKRE-t ja üldse vastikuid sallimatuid valgeid perekeskseid eestlasi – oleks mingisugunegi maitse sellel verbaalsel lurril.

Kõige hullem oli muidugi algus, kui Vilja Kiisler esitles lugupeetud Lauristini kui „kõikide Eesti ajakirjanike ema“. Nägin sel hetkel Marju Lauristiuni enda pilku, mis oli mitmeti tõlgendatav: äkki ei tahaks ta ennast näiteks Kiisleri enda või kasvõi ajakirjanikust võrsunud Toomi emana üles anda. Toomas Sildamist või Mart Kadastikust rääkimata.

Veendusin, et Annika Laatsi fenomen seisneb eranditult selles, et ta propageeris preestrina homoseksualismi. Vastasel juhul ei oleks me temast täna kuulnudki, sest ta ei paistaks silma mitte millegi erilisega teiste EELK preestrite hulgast. Meie kirikuelus on silmapaistmiseks vaja kas teha seda, mida tegi Laats, või siis seda, mida tegi korduvalt Tammsalu. Korralikud vaimulikud ei huvita ju kedagi.

Kuna antud vestluse üheks juhtmõtteks oli pealkirjaks pandud „Marju Lauristin: ajastu on lõppenud. Elame kolmanda ilmasõja eelses ajas“, siis pean vajalikuks konkreetselt Eestit silmas pidades vastu vaielda.

Ei, Eesti jaoks pole küll mingi ajastu lõppenud. 1930-ndatel Eesti jaoks alanud punane ajastu lõpeb alles siis, kui eestlaste oma riigi kukutajate traditsioonide jätkajaid Lauristine ja Allikuid ei määrita eestlastele pähe kui nende emasid ja isasid. Isegi venelased tahtsid kogu aeg Leninit mausoleumist välja kolida, meie aga jätkame oma eesti leninite kummardamist ja nendele härdunult suhu vaatamist.

Kuid teatud mõttes on Kiisleril õigus – peaaegu kõik Eesti ajakirjanikud ongi ühe kuulsa isiku lapsed, nagu ka tema ise. Kuid nad ei ole Lauristini lapsed, sest selleks jääb praegustel „tintla“ kiirkirjutajatel puudu haridusest, haritusest, aususest ja intelligentsusest.

Nad on hoopis Šarikovi lapsed.

Marju Lauristin on aga silmapaistev ühiskonnategelane ja elutark naine, kes töötas kunagi koos mu isaga – ja kuigi ta kirjutas oma raamatus professor Makarovist üsna kurja valet, soovin talle enda poolt head tervist, optimismi ja uusi, aga juba põnevamaid intervjuusid saabuval aastal. Maailmavaated põrkuvad, laastud lendavad, aga inimesed on ikka kallid.

Ja üks sisuline soov: täna, mõistes hukka eesti rahvuslasi, peaks Marju Lauristin siiski mäletama, et ilma rahvusliku liikumiseta, ilma eluterve natsionalismita ei oleks ei Rahvarinnet, Laulvat revolutsiooni ega Eesti taasiseseisvumist.

Alles täna, Eesti vägivaldse globaliseerimise ja multikultistamise ajal, hakatakse moonutama ja tühistama Alo Mattiiseni laule.

Mitte vanu kommunistlikke autoriteete. Siim kolab mööda Eestit – see on Eesti mahaparseldamise Siim.

Ivan Makarov