Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

MEEDIAVALVUR: Reinsalu leidis Kallase pärandi. Ega Ukraina saatkond ometi varja Lehtmet? 101 kangelast, palju õnne Eesti uusokupeerimise puhul

-
27.12.2023

Peavoolumeedia on jõuluunest ärkamas ja hirmujuttudele perevägivallast, kolme libeklounirasti vempudele ERR-is ja pärtlisärgi poja ning Hundibritta uutest soengutest ning alumistest botokshuultest lisandus poliitilisse tulevikku suunatud element.

Isamaa esimees Urmas Reinsalu esines täna EPL-is armsalt naiivse mõttevälgatusega „Kaja Kallas poleks pidanud oma poliitilist pärandit peenrahaks vahetama“.

No esiteks on see Freud puhtal kujul: härra Reinsalu vihjas Kallase pärandile ja peenrahale. Kuid peenraha on suhteline mõiste: mis on Muski jaoks peenraha, see oleks Sõõrumaa jaoks nirvana. Kui Kallase pärand oleks näiteks 10 miljonit dollarit, siis Kaja poolt mehele Venemaa äriks laenatud 350 tuhat oleks ju ka peenraha.

„Urmas Reinsalu tunnustas peaminister Kaja Kallast (Reformierakond) välispoliitiliste õnnestumiste eest, ent arvas, et peaminister on sellega, et jättis pärast idavedude skandaali tagasi astumata, oma mainet moraalselt kahjustanud.,“ vahendab EPL.

Siin ei saa ma üldse enam aru – misasi see oli, mis sai Kaja Kallasel kahjustada? Kas pärast „maksud ei tõuse“ ja süüdimatut valetamist kõige, ka vene äri kohta, oleks erruminek midagi päästnud? Hea Urmas, oled Sa kunagi üritanud päästa tugeva tuule käest lendu lastud vene seebist mulli?

Sama kujund kehtib ka Isamaa reitingu kohta.

„Eesti populaarseima erakonna Isamaa esimees ütles aastalõpuintervjuus Eesti Päevalehele, et Isamaa kõrge reiting on Reformierakonna ebaõnnestumise vili ja valimisteni on see vahend valitsuse survestamiseks,“ tsiteerib EPL.

Lugupeetud Isamaa esimees, kas Sinu erakond tõesti loodab, et tema pärmireiting püsib kõik need 3 aastat? Kui see oleks Isamaa enda õige tegutsemisega teenitud reiting, oleks see muidugi püsivam. Paraku on erakonna tegutsemine Kaja Kallase ja sotside puudli rollis viinud Isamaa valimiskünnise äärele. Ja „populaarsuse“ järsk kasv on mitte Isamaa vastu usalduse, vaid reformierakonna vastu umbusalduse tulemus.

No kujutage ette: Kaja Kallas kõndis, rihmikud jalas, komistas ja kukkus. Kohe hüppas kõrvale Urmas Reinsalu ja rebis kukkunult sandaalid jalast, tõmbas enda jalga ja nüüd muudkui hoopleb nendega. Aga küll tuleb hetk, kui need sandaalid rebitakse tagasi, ja teil veel veab, kui mitte koos ühe või mõlema jalalabaga.

+ + + + + + +

Meil on Eestis tuhandeid noori mehi, kes on deklareerinud ennast Ukraina sõjapõgenikena. Nüüd aga tekkis juba ammu EKRE poolt ennustatud olukord, kui president Zelenski lõpuks küsis – miks need inimesed oma kodumaad ei kaitse?

Meil siin möllab lavadel tuline Ukraina patrioot Ruslan Trotšinski, Eesti 200 liige, kelle kodumaad on sama erakonna liige sõja ajal paljaks varastanud. Kargleb laval, ähvardab vaenlast ja saadab kõik teised rindele. Esineb kollastes meelelahutussaadetes.

Äkki läheks ise rindele? Kui palju suurepäraseid ukraina muusikuid, näitlejaid, sportlasi on seal juba langenud.

Euroopa Parlamendi väliskomisjoni liige Jaak Madison kirjutab ERR-is, et Ukraina seisab silmitsi tõsise murega, milleks on puudus meestest, kes on valmis “värske verena” sõdima kodumaa eest.

„Asjaolu, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on otsene oht ka meie vastu, peaks olema selge igaühele…. Seega on kahtlusteta meie riiklikes huvides Ukraina võimalikult suur sõjaline edu, kuid loomulikult samal ajal meid ennast mitte relvitustades ja jättes tegemata sisulise töö riigikaitse ja ka tsiviilkaitse ülesehitamisel. Arvestades fakti, et Ukrainas on tõsine probleem sellega, et puudub vajalikul määral inimressurssi, siis sellega tuleb tegeleda… Eesti on rahvusvahelist kaitset pakkunud ka inimestele, kes on oma kodumaa hüljanud Ukraina seaduseid rikkudes (Ukraina mehed vanuses 18-60, välja arvatud erandid, ei tohi riigist lahkuda)… Ukraina pole saatnud ametlikku taotlust nende isikute tagasisaatmiseks Ukrainasse. Sama kinnitas alles hiljuti riigikogu ees välisminister Margus Tsahkna. 14. novembri seisuga on Eestis rahvusvahelise kaitse alusel 35 796 Ukraina põgenikku ja hinnanguliselt umbes 7000 neist poleks tohtinud oma koduriigist lahkuda. See ajendaski mind kirjutama 5. detsembril kirja Ukraina suursaadikule Eestis Maksõm Kononenkole. Kirja sisuks oli soov kohtuda, et arutada Ukraina praegust olukorda ning võimalusi reaalseks abistamiseks. Üks abivariant olekski just Ukraina ametliku taotluse esitamine, et kaitseväeteenistuseks kõlbulike meeste tagasisaatmine toimuks Eestist Ukrainasse. Kuna nädala jooksul ei tulnud ühtki vastus Ukraina saatkonnast, siis saatsin meeldetuletuseks kirja küsimusega, et kas kiri on ikka kohale jõudnud. See oli 11. detsembril. Kuid ka sellele on tulnud vastuseks piinlik vaikus. Sestap tekib mul Euroopa Parlamendi liikmena, kes on samal ajal toetanud Euroopa Parlamendis Ukraina toetamist, küsimus, et kas Ukraina suursaatkond ei pea seda oluliseks? Kas saatkonnas pole ühtki sekretäri, kes suudaks või vaevuks vastama kirjadele? Kas suursaadikul on muid tegevusi, mille tõttu pole Ukraina abistamine erinevatel viisidel esmatähtis? Kahjuks nendele küsimustele vastuseid pole,“ kirjutab Jaak Madison.

No mida öelda? Ajal, kui ukraina mehed ja naised sõdivad ja langevad oma kodu kaitstes, Eestis redutavad Ukraina ametlikud esindajad võiksid teha oma turvalist töökest korrektselt. Kui Ukraina pürgib Euroopa Liitu, siis selle riigi diplomaadid peaksid endale kohe selgeks tegema, mis asi on viisakus ja täpne euroopalik asjaajamine. Praegu on aga nende saatkonna hoiak puhtal kujul “vene värk”.

Ega teil seal saatkonnas juhuslikult mõni Lehtme ei reduta? Miks nad muidu nii salatseksid?

+ + + + + + +

Keskerakonna vennaspartei Jedinaja Rossija teatab oma Pihkva oblasti regionaalosakonna pressiteenistuse läbi, et oblast on ühinenud aktsiooniga „Head uut aastat, veteran!“, mida toetavad Jedinaja Rossija ise ja liikumine „Volontjorõ Pobedõ“ (võidu vabatahtlikud). Igat masti rahvasaadikud, senaatorid ja aktivistid-vabatahtlikud õnnitlevad rindemehi ja annavad nendele üle kingitusi.

Esimesena sai õnnitletud ja ka kingituse kätte Pihkva oblastis elav Suure Isamaasõja invaliid Ljudmila Trofimova, kes on korduvalt loovutanud oma pensioniraha praegu Ukrainat „vabastavale“ Putini armeele, aitas soetada varustust okupantide jaoks, saatis toetuskirju GRU-le (glavnoje razvedõvatelnoje upravlenije“.

Seal ta kirjeldab oma sõjateed ja oma isa, SMERŠi karistussalklase kangelaslikkust. „Me isaga nagu läksime 1941. aastal rindele, nii sammusimegi Stalingradist Pribaltikumini,“ räägib ta, nõudes “poistelt“ uut „võitu“ jne. Kiri on pikk ja õudne.

Miks ma sellest siin praegu räägin? Aga järgmise informatsiooni pärast: „Kokku saab Pihkva oblastis õnnitletud 101 sõjaveterani“.

Tuli millegipärast meelde, kuidas reformierakondlastest riigikogu liikmed tegid kirjalikke ettepanekuid taastada Nõukogude Liit, astuda Venemaa koosseisu jne.

Estofoobidest idioodid ei oska võllanalja ka teha.

Ivan Makarov